Empaatiavõimetus

Posted: märts 15, 2012 in Uncategorized

Peale nädalast sula tuleb öökülm. Hommik võtab meid vastu ääretute liuväljade laiudes. Lõunal paistab päike, aga õhtuks on enamus jäävälju siiski alles.

Lasteaiavärava juures võtab mind vastu üks eriliselt suur eksemplar.
Väravast väljuvad ema ja laps ning sekundi murdosa vältel prantsatab ema pikali. Lapse suust kostab vali naer. “Ära naera, ma sain haiget,” manitseb ema rahulikult.
Proovides püsti tõusta libiseb ta uuesti, seekord kukub koos temaga ka laps. “Uuäää,” kostab noore neiu suust, mille peale ema soovitab tal püsti tõusta, ” aga ma sain haiget, lohuta mind!”

***

Ma olen alati arvanud, et eestlastel puudub empaatiavõime. Inimesed ajavad nimelt empaatiat kaastundega sassi. “Ma olen nii suure empaatiavõimega hea inimene, sest mul tuleb väikseid näljaseid lapsi nähes nutt peale.”. Jah, tõsi, hea Sa tõenäoliselt oledki, aga empaatia on minu jaoks siiski võime end kellegi teise sussidesse kujutleda, võime mõelda teise inimese tasandilt, mõista, mida tema kogeb.

Ühiskondlik üldpilt on ju nukker. Me võime naabrile kaasa tunda, aga hoidku selle eest, et endal näppugi viitsiks tõsta teise heaks. Kultuurierinevus – tähtsusetu, sest “mulle tundub, et tal on halb”. Maailmavaateerinevus – tähtsusetu, sest “mul on ju parem arusaam”. Pole aega kiirustamine lõpetada ja märgata, pole oskust üksiku saiapätsiga vanamemm kassajärjekorras ette lasta, pole reaalset soovi kellegi teise jaoks midagi ära teha.

Minu tutvusringkonnapaarid on täis probleeme, mida saaks lahendada üsna lihtsalt – rääkige! Aga milleks ometi, eks, kui kergem on eeldada, kahtlustada ja mõtetelugemist soovida. Naistel on see oskus veel erakordselt hästi käpas, vaevalt keegi meist seda eitada saab.
Ja esimestes suhetes, noore ja lollina või mõnel juhul ka lihtsalt tahumatu kalatõke olles – see on isegi mõistetav. Keerulisemaks läheb asi juba siis, kui inimesel on juba kolmas äärmiselt tore mõistlik mees, kellega on tehtud ka kolmas laps ja ikka veel peavad lähedased kõrvalt vaatama draamasid, mis peituvad lihtsas asjasolus, et naised eeldavad liiga palju ja mehed jällegi ei viitsi küsida.

Kui lõpuks omavahel räägitud saab, tulebki mängu empaatiavõime. Minagi olen sunnitud teinekord küsima: “Kas tõesti sellest ei piisa, et see on mulle oluline?” Ma ei eeldagi arusaamist, miks ma armastan üht või teist asja, aga ma eeldan mõistmist, et mulle on see oluline. Ja seda mitte vaid armusuhtes, aga ka sõprussuhtes.
Veel tihedamini pean seda muidugi endale meelde tuletama.

Mormelar: “Ma ei mõista, kuidas Sa tead, milline on kõige parem? Kuidas Sa tead kõiki neid värke autode kohta? Kust see tulnud on? Kas keegi on Sind õpetanud? Ja kõige hullem, kuidas see kõik Sulle meelde jääb? Kuidas saab inimesel karburaatoriga seoses mingi loogiline taust tekkida?”

Elukas: “No ja kuidas Sina oma ripsmetuššide kohta kõike tead?”

Mormelar: “Aaa…”

Ja täpselt nii ongi. Tuleb üritada leida enda elust, sisemaailmast või kogemusest sarnane näide-väide ning kõik muutubki kergemaks. Haiglane eneseanalüüsija, nagu ma olen, panustasin palju mõttejõudu saamaks aru, milline ma olin oma eelmises suhtes ning jõudsin väga kiiresti arusaamisele, et see ei sobi mulle, ma ei taha enam ei sarnast suhet ega samamoodi käituda.

Seega üritan oma praeguses suhtes teha teadlikumaid valikuid oma käitumises ja sõnades. Vältimaks äärmuslikke süüdistusi tuleb muidugi tõdeda, et olen minagi vaid mutrike Jumala kätes (või Maaema või roheliste sisalike) ja teinekord löövad emotsioonid nii üle pea, et hea, kui tavaline hääl veel välja tuleb, saati seda sisemist siis kuulata jõuaks.
Aga piisavalt tihti leian ma end istumas ja mõtlemas, MIKS teine nii käitus. Et sellel peab ju alati mingi tagamaa olema. Ja äkki kõik ei ole ikkagi nii, nagu minu mätta otsast esimene kord tundus?
Suhtes jätan ma esiteks mõned kommentaarid tähelepanuta ja teiseks enda poolt tegemata. Ma olen kasvatanud end aru saama, et igal lausel pole sügavat tähendust, igale asjale ei pea reageerima ning ennekõike ei pruugi minu esimene mõte õige olla. On väga palju asju, mis tagantjärgi muutuvad rohkem kui loogiliseks.

Ma ei ütle, et see on kerge ja ma kindlasti ei arva, et see saaks olla võimalik rohkem kui 90% ajast. Aga ma arvan, et igaüks on suuteline olema natuke parem inimene, kui ta hetkel on. Kes rohkem, kes vähem.

Ja ma ütlen omast kogemusest, et just minu enda elukvaliteet paranes kõvasti, kui ma õppisin kaastunde ja empaatia vahet.

Ja vähemasti minu puhul kehtib see iga päev…

About these ads
Kommentaarid
  1. Nele ütleb:

    vaga oige koik.

    kui inimesed natukenegi prooviksid end teise asemele panna ja olla natuke vahem isekad, oleksid elu ja suhted palju ilusamad.
    tunnistan, et vanamemme lasen kassajarjekorras ette voi bussis istuma jne, kuid oma mehe kaest ootan liiga palju. sest mehed naistelt nii palju ei oota, kuigi meile see nii voib tunduda :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s