Juuksed on mul värvitud punaseks ja mustaks, viimane neist on looduslik, esimene mitte – küll aga on nüüd mul juba umbkaudu pool aastat uus värv, mis ei nõua ei alla blondeerimist ega kinnitit, seega tunduvalt parem variant, kui eelmine. Juuksevärv on valdkond, kus ma kindlasti kunagi päris ökoks ei saa, võib-olla viiekümneselt.

Meigin end igapäevaselt, seega umbes 6 päeva nädalas olen täismeigis, suvel kindlasti kõvasti vähem. Kasutan jumestuskreemi (külmal ajal) ja puudrit, valguspliiatsit, silmapliiatsit, lainerit ja ripsmetušši, piule minekuks ka lauvärvi põhja ja lauvärve.

Kõik asjad peale valguspliiatsi on rohkemal või vähemal määral ökod. Valguspliiats on ArtDeco oma, sest oma väga heleda naha tõttu ma lihtsalt ei ole suutnud ökokosmeetikast sobivat toodet leida ning ega nood firmad ka üldiselt valguspliiatseid tee, ainult peitekaid. Lohutan end sellega, et kasutus on minimaalne ja tootest jätkub umbes aastaks versus tavapärane kolm kuud.

Hetkel on mul Sante jumestuskreem, ELFi Mineral sarja puuder, Lumene Natural Code silmapliiats. Ripsmetušš ja lainer on Dr. Hauschka, kuigi viimane saab kohekohe Benecose vastu välja vahetatud.

Sante jumestuskreem on end igati tõestanud ja minu kappi leidis just tee kolmas potsik. Seda jätkub samuti ääretult kauaks, kuna suvisel ajal ma teda ei kasuta, talvel pigem niisutamiseks/sooja pärast. Ning kui kasutan, siis vähe, baasiks.

Puudrid ja mineraalkosmeetika avastasin tegelikult enda jaoks võrdlemisi hilja, umbes aasta tagasi. Mul oli väga palju kasu meie suurepärasest mineraalmeigiblogijast Liisist - http://mmumaailm.blogspot.com/. Tema kaudu soetasin ka hulga teistreid ning avastasin, et lisaks väga heledale nahale on mul ka roosaka, mitte kollaka, alatooniga nahk, mis teeb asja veelgi raskemaks – sellele sihtgrupile on vähe tooteid. Minu suureks õnneks on Liis sama tüüpi, nii sain tema käest kuhjaga nõuandeid ja infot, lisaks ka tooteid ja ennekõike julgustust.

Olles mmu-teemas võhik, alustasin soodsa ELF Mineral sarja puudriga, mis on parabeenide ja lisaainete vaba, aga mitte orgaaniline. Nende kõige heledam toon sobis mulle ideaalselt, kuni nad otsustasid selle kollaseks teha! Aga kuna ma ei ole suutnud leida endas energiat hakata teisi tooteid proovima, olen siiski siiani selle õrnalt kollakama versiooni juurde jäänud. Hind on soodne ja sobib mulle oma kerge katvuse tõttu ka väga hästi, mõned õiged toonid on liiga tugeva katvusega (või olen veel andetu pintslikäsitleja). Aga kui need viimased ELFi puudrid oma otsa leiavad (ma tahtsin ka ausalt öelda neid topse saada), siis proovin päris orgaanilist kraami kah.

Lisaks soetasin endale hulga orgaanilisi mineraalpulbreid, lauvärvideks. Need olid tõesti suurepäraseks avastuseks – soodne hind, suur kogus, tohutu värvivalik ja võrratu mängimisvõimalus pealekandmisel. Firmat ma muidugi enam ei mäleta, aga kui keegi väga tahab, suudan ehk üles leida. Need olid tõesti a’la 5 värvi 10 dollarit vms.
Topsidest lähevad nad muidugi hoolega lendu, nii et kavatsen vanadesse ELFi potsikutesse ümber villida, ehk aitab.

Silmapliiatsi igapäevase kasutamise lõpetasin umbes aasta-poolteist tagasi ära, seega jäi mingi jupp MACi pliiatsit. Nüüd aga taasavastasin enda jaoks suitsusilma, olin sunnitud tõdema, et jupp on liiga vana – teritasin ta lihtsalt olematuks – ning kärsituse tõttu ostsin Lumene Natural Code sarjast pliiatsi, mis reklaamib end just suitsusilmale sobivana. Loodame, et ma ei pettu.

Dr.Hauschka laineri endaga olen väga rahul, püsib igavesti peal – aga pintsliga seevastu mitte. See läks üsna kähku koledaks. Umbes aastaga kuivas ka lainer ära, aga see pole vist mingi ime, siiski olen temast suutnud poolteist aastat välja pigistada. Jään nüüd uue sooritusi ootama, enam ei jõua temaga jaurata.

Ripsmetuššiga on see lugu, et kasutusel kolmas pulk ja nüüd alles jõudis mulle kohale, et tegelikult ta määrib. Iseenesest on ta suurepärane ripsmekas, see Volume variant – üks viimaseid asju, mille ökoks ümber vahetasin, ma väga kartsin, et ükski ripsmetušš ei suuda mu nõuetele vastata, aga eksisin rä-me-dalt. Siiski plaanin ka järgmisena midagi muud katsetada, kuna ta pika päeva lõpuks ikkagi määrib. Samas on mul variant, mille juurde tagasi pöörduda, kui teised piisavalt head pole.

Ka lauvärvi põhi on hetkel mitteöko, üks vanavana ArtDeco variant, mis on nüüdseks põhjalikult ära kuivanud. Olen just hetkel uue otsingutel, kaaludes hetkel lihtsama vastupanu ehk ELF Mineral sarja oma (mis on aplikaatoriga tuubis) ja Etsy potsikute vahel (mille kohta kardan, et kuivab samamoodi ära, kuna leiab vähe kasutust), sest paari kiidetud päris organic varianti on Eestis saada võimatu või meeleolutult kulukas.

Oo, samuti ostsin täna Lumene Natural Code huuleläike – ma olen kehv läike kasutaja, aga mulle meeldis see toon, nii et proovime.
Hügieenilisted huulepulgad aga nõuavad teinekord eraldi postitust, see siin on niigi pikaks ja detailseks läinud.

Õhtusöök.

Elukas manitseb Meliani, et kui ta on nüüd juba neljane ja enda sõnul suur tüdruk, kas ta siis hakkab ka korralikult sõna kuulama?

Vaikus.

“Noh, selle peale ei vasta midagi?”

Melian: “Ma ei oska eesti keelt. Ma olen VENE baleriin”

Owned.

Mormelar:”Oi, kallis, aitäh. Sina oled ka väga ilus.”

Melian: “Jah, eks ma olen Sinust ilusam. Aga no pole hullu,” patsutab mu viimaseid tunde kolmeaastane lohutavalt mulle vastu säärt.

Täna aga suutsin lahendada mõistatuse nendest blogijatest, keda Rents meil jälestab ehk blogija-kes-enam-ei-blogi-sest-sai-vist-endale-päris-elu. Asi on väga lihtne.
Iga kord, kui ma mõtlen, et ohoo, milline idee, millised mõtted, sellest peaks blogima, tekib mul tunne, et ma olen ju seda juba teinud, ma olen ju sellest juba rääkinud. Tagantjärgi kontrollides tuleb välja, et polegi! Aga kuna salaja on hakanud ligi hiilima va päriselu, siis jääb see mulje, sest pärisinimestega on teemat juba arutatud. Hirmus, eks.

***

Igatahes. Humana. Ma olen Humana uue kauba päevadel käinud üle viimase seitsme aasta suhteliselt iga kord. Konkreetselt on kogu selle aja jooksul vahele jäänud nii vähe kordi, mida võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui ma tööle läksin, kartsin, et nüüd katkeb see aastate pikkune jada, aga kuna uue kauba päevadel tehakse pood tund aega varem lahti, jõuan täpselt enne tööpäeva algust läbi lipsata.

Miks?
Peab tunnistama, et ma vähemalt teoreetiliselt olen selles liinis, kes kirub Humana absurdset hinnatõusu. Ma mäletan, oli see vist (üle)eelmine (no ei saa sellest eelmise-defineerimisest ikka üle ega ümber) suvi, kui laste kleidikesed hakkasid korraga  70 ja 80 krooni maksma. Mismõttes? Mujal olid sinnani ikka 25, eriti ilusad 40. Ladusin kleidid puule tagasi ja jalutasin torisedes välja.

Eurotulek sai muidugi veel suurema sigadusega hakkama, sest Humana, nagu nii mõni teinegi pood, harrastas narrikombel teisaldamist – asjad, mis enne maksid 50 ja 100 krooni, maksavad nüüd 5 ja 10 eurot.
Tuleb muidugi tunnistada, et eks inimesed ise lasevad endale seda teha. Ega nad ei oleks saanud neid hindu nii drastiliselt tõsta, kui inimesed sellega kaasa poleks läinud. Samas minu tutvusringkonnas on neid küll, kes on Humana nö maha jätnud, kuigi minusuguseid esimese päeva trügijaid nagunii vist rohkem pole.

Miks ma seal siis ikkagi käin?
Sest ma lihtsalt leian sealt nii palju võrratuid asju. Ma olen väga pirtsaka kehakuju ja veel pirtsakama maitsega. Mul on võrdlemisi raske endale sobivaid riideid leida ning siiani on Humana alati kõige produktiivsem olnud. Ümmarguselt öeldes võib arvata, et veidi alla poole mu garderoobist (pesukappi arvestamata) ongi pärit Humanast.

Muidugi olen muutunud hulka valivamaks ning ostan vaid hinna poolest sobivaid ja tõeliselt õigeid asju. Seda tegelikult ka igas teises poes. Aga kui lastele ostan teinekord odavuse tõttu ka selliseid asju, mis on kaalukausil, siis Humanast mitte kunagi. Kui varem tulin pea iga kord poest kotitäiega, siis nüüd võin mitu kuud järjest mitte midagi osta. Aga harjumus käia on ikkagi.

Ja kuna ma olen väga suur taaskasutuse pooldaja ning lisaks rahavõõras inimene, siis minu jaoks tegelikult ei oma tähtsust see, kust ese saadud on – vaid hoopis see, kas ta on minu jaoks seda summat väärt ning kas mul on hetkel see ost võimalik.

Just sel talvel on eriti vaene saak olnud, aga täna tasus see end kuhjaga ära (ma olen muidugi üsna kindel, et ei Elukas ega mu rahakott nõustu). Ma läksin ideega lastele talvesaapad saada, sest mõlemad otsustasid KESK talve – ja takkapihta just sellel kuul, kui õppetoetust pole, aga suur sünnipäevapidu on – oma saabastest välja kasvada. Aga Humana on nii eliidiks kätte ära läinud, et seekord oli juba kevad-suvine kollektsioon väljas! Mantleid-saapaid oli äärmiselt vähe, kleidikesi aga oikuipalju.
Ühes poes mulle tundus küll, et Soome või Rootsi (või kustiganes neil see kaup tuleb) gootipihvid olid enne jõule otsustanud kambakesti heategevust teha. Terve pood oli musti kleite javõi needitud pluuse täis! No mida võtta, mida jätta!
Saagiks oli mul näiteks 21 euro eest imekena peokleit endale, trennitop, ühesugused superlahedad 2in1 kleidid tütardele ning veel üks HM trikotaažkleit Melianile. Kui ma arvestan fakti, et ma oleks ainuüksi selle peokleidi eest olnud nõus selle raha välja käima + tavapoest ma poleks teda iialgi sellise hinnaga saanud, kui ka oleksin midagi leidnud, olen üsna rahul omadega. Minu lembus plikasid ühesuguselt riietada ei ole kuhugi kadunud, õnneks meeldib see ka neile endale väga – teinekord on kaklemistki, kui nad ei saa ühesuguseid riideid. Aga teise ringi pealt sobivas suuruses ühesuguseid asju leida on juba imede valdkonda langev.

Nii et jah, aga-sid on, aga siiani on Humanas käimine end siiski pigem ära tasunud, kuigi mõni ilus asi tuleb absurdse hinna tõttu tagasi asetada.

Tegelikult. Ma mäletan, kui ühe kursaõega tuttavaks saades ta rääkis, et talle ei meeldi inimesed. Ma mõtlesin, et näe, kui erinevad on inimesed. Ma jumaldasin inimesi! Rumalaid, tarku, koledaid, ilusaid. Erinevus rikastas ning tegi elu põnevaks. Mulle meeldis suhelda, sotsiaalne olla, ma ei sallinud üksindust. Mulle meeldis isegi see, et kursaõele inimesed ei meeldi, sest see oli teistmoodi.

Napid aastad on möödunud ja nüüd noogutame koos tuhmide nägudega – jajaa, ma mõistan.

Mulle ei meeldi enam inimesed. Ja ma ei mõtle siinkohal pelgalt seda, et kiires elutempos ma jumaldan, lihtsalt jumaldan, neid hetki, kui saan paar tundigi üksi kodus olla, kui saan lihtsalt mitte midagi teha. Öösel tahaks muidugi kaissu, aga õhtud, need õhtud… Õnneks on mind õnnistatud üsna iseseisvate laste ja veel iseseisvama mehega, nii et vähemalt näiliselt saan magamistuppa peitudes rahu küll. Aga üksindust enam eriti mitte.

Aga ma tunnen, et ma ei mõista inimesi. No lihtsalt ei mõista. Mida rohkem ma ringi vaatan, seda enam ma näen, kuidas inimesed ei oska oma kujutletud sõõrist kaugemale näha. Ja mida targem ja haritum inimene, seda suurem see probleem kipub olema. See minulonalatiõigus suhtumine.
Ma mõistan vaidlemist, väitlemist, oma tõe eest sõdimist. Aga miks ei jäeta teistele valikut teha sama? Me nõuame valikut igal sammul oma elus – rohkem vorsti tootvaid firmasid,  abort, erakoolid, riigikogu koosseis – me tahame tunda, et ise otsustame. Aga kui keegi julgeb süsteemist kõrvale vaadata, olgu tegemist Uude Maailmakorda uskumise või kodussünnitamisega, kasvõi halva muusika kuulamisega, on see a b s o l u u t s e l t aksepteerimatu. Tahaks siinkohal tsiteerida Sheldonit BBT-st “You’re having fun wrong.”

Miks elame me maailmas, kus progress on nii oluline, et tuhandeid aastaid olnu on korraga imelik ja väärastunud, viimase 50 aasta saavutused ja vaimuvälgatused aga ainuõiged ja loomulikud? Miks me elame maailmas, kus inimesed soovivad pigem ignoreerida kui tõtt teada? Miks me üritame oma lapsi kasvatada kellegi teise väärtuste järgi? Miks me ei näe oma ninaotsast kaugemale?

Ma ei mõista. Aga praegu ma olen veel huvitunud. Minu suurim hirm on, et ühel hetkel kaob isegi see.

Tegelikult võib semestri edukalt lõpetatuks lugeda, keskmise hindega 5.0!

Sekundi pärast jookseb Melian ja teatab, et ta tahab ka “kanakreemi”.

Õnneks on mul muidugi ka noorem tütar, kes alustas sel õppeaastal oma lauljakarjääri. Kohe esimesel võistlusel juhtuski nii, et Melian tegi oma õele silmad ette – tema sai finaali, teine aga mitte. Nii et vähemasti saan kellelegigi lauluvõistlustel kaasa elada. Pisema laulustiili on muidugi totaalselt erinev, jäme hääl ja tõsine meel versus õe ingellik ja armastav.

Mirithile aga elame nüüd kaasa hoopis teistlaadi üritustel. Kui ma nägin Susliku tütart ühes proovis iluvõimlemas, tekkis mul äratundmine – see sobiks Mirithilegi! Nii leidsingi Pärnust värske Ainula balleti- ja iluvõimlemise huvikooli. Saatuse sõrmena reklaamis too end ka sügisel Pärnu raadios ning me koos Mammaga võitsime kaheks nädalaks tasuta proovimise.

Plika oli tantsust äärmises vaimustuses ja nii temast tantsija-iluvõimleja saigi. Esimesed avalikud etteastedki seljataga ja Iti on rahul ning näeb esialgu oma tulevikku just laval ilu-ja jõunumbreid sooritades.

Mina muidugi tüüpilise missiemmena lehvitan aga oma rahakotiraudadega, õmblen närviliselt karvaseid sääriseid ja olen terve suure perekonna kaasanud kolm korda nädalas toimuvatesse trennidesse viimisesse. Vahepeal ajas asjadekorraldus mind küll lihtsalt nutma, aga no mida Sa teed, kui alternatiivi Pärnu ei paku ja lapsele nii meeldib? Sellest, kuidas ta kohe teist aastat tegutsevasse gruppi sattus ja paari nädalaga spagaati õppis tegema, pole vaja rääkidagi.

Ja laps on õnnelik. Mis siin enam mõelda?

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13796%3Akultuuriajakirjandus-piirab-ise-oma-levikut

***

Mirith: “Dracu-Laura on Dracula tütar.”

Mormelar: “Ja kes oli Dracula?”

Mirith: “Vampiir!”

Mormelar: “Jah, maailma kuulsaim vampiir. No võib-olla nüüd on selleks Edward.”

Mirith: “Kes on Edward?”

Mormelar: “See on üks õudne vampiirihakatis ja kujutad Sa ette, ta sädeleb.”

Mirith: “Õh. Öak. See pole kellegi vampiir. Vampiirid ei sädele.”