Olgu planeeritud või planeerimata, teekond lõbusast seemne idanema panekust kuni reaalse inimese ilma sünnini on igatahes sillutatud õnne kõrval ka kahtluste, paanika ja veidrate tulevikumõtetega. Seda nii tulevasel Emal kui Isal. Mehi valmistab mentaalselt see üheksakuune periood kindlasti vähem ette, nad on selle titeteoga palju vähem seotud. Aga beebi tulekul enamasti saab asi reaalsemaks ning Mehelgi on võimalus oma porgandid ritta seada.
Aga mis saab siis, kui Mees, ilma igasuguste plaanideta, saab justnagu üleöö Isaks?
Ma ei kujuta ettegi, kui raskes olukorras see Mees end olevat tunda võib. Vaevalt on ilmas väga palju mehi, kes teadlikult endale lapsega naist soovivad. Lihtsalt olukorras leidub Mees, kes tahab just seda Naist, kellega juhtumisi käib kaasas ka üks väike inimene. Ja järelikult ta peab aksepteerima ka Naise Last. Ning aegamööda – eeldades, et tegemist pole psühhopaadiga – õpib ta Last ka armastama.
Suhte alguses, mis peaks olema täis lilli, liblikaid ja õrnu romantilisi kohtumisi, oled sunnitud planeerima oma aega hoopis kolmanda inimese järgi, kuulama tihtipeale lugusid, kuidas Eksmees jälle Last alt vedas ning üritama üht Sind väga altkulmu vaatavat miniatuurset olevust ära võluda. Seda kõike ühe Naise pärast, kuigi ilmas on sadu teisi, kellest osa Sulle ise järgi jookseb.
Minu meelest pole muud öelda, kui et tegemist peab olema ühe tõeliselt Kõva Mehega. Ja ta peab seda Naist tõeliselt tahtma.
Mina ei kujuta ette, et ma vastupidises olukorras oleksin nõus nii palju pingutama. Ma ei kujuta ette, et ma võtaksin endale lapsega mehe, kui mul poleks endal sellega kogemust.
Ja kui me lisame siia juurde veel ülimalt tüüpilise olukorra, kus üksinda hakkama saama harjunud Naine tõrjub värsket armastust enda ja Lapse vahelisest suhtest välja, kus Naine ei oska vastutust jagada ning korrutab igal sammul, et keegi teine on talle igatahes olulisem, peab Mehel olema parajalt meelekindlust, et loota – ühel hetkel me harjume kõik, ühel hetkel see muutub. Roosad prillid tulevad ka tõenäoliselt kasuks.
Kui lõpuks on möödunud arvestatav hulk aega ning kõik on harjunud uue elukorraldusega, Laps rõõmustab Meest nähes ning Naine oskab vastutust jagada, tekib tingimata mõni hetk, mil Mees julgeb ohata, et raske on. Tihtipeale mõtleb ta lihtsalt seda, et korraldada õhtused plaanid nii, et jõuaks õigeks ajaks töölt koju, Lapse lasteaiast võtta ja siis veel vanaema juurde viia, et ise romantilist õhtut nautida. Aga hoidke väed, menstruatsioonivaevustes Naine on just sel hetkel üleliia haavatav ning karjub Mehele näkku: “Sa ei peagi, see on MINU laps. Mine ära! Mine ära!”
Mida peab Mees siis tundma? Kõik oleks nagu hästi, kõik oleks nagu harjunud. Aga iga teatud aja tagant tekib moment, mil keegi tuletab, tahtlikult või tahtmatult, meelde, milline perekondlik taust teil tegelikult on. Ja kui veel ka Eksmees on pildil, kes ajab segadusse nii värske pere elukorralduse kui ka õrna hinge perekondlikud joonistused, mida peab siis Mees tegema?
Kui ta on seesama Kõva Mees, kes alguses, siis ta lihtsalt neelab selle alla. Lohutab Naist, mängib Lapsega.
Ja unustab ära, et õite tihti ei tule kellelgi meelde küsida, kuidas Mees end selle kõige keskel tunneb. Tuletab meelde neid hetki, kui Laps esimest korda talle pildi joonistas. Kui ta esimest korda Lapsele unejuttu luges. Kui nad esimest korda veekeskuses perepileti ostsid. Kui ta esimest korda vastas sõjaväekaaslase küsimusele, kas Laps on tema oma, jaatavalt. Kui Laps teda esimest korda Issiks kutsus. Ja kuidas ta ise tegi teadliku valiku teha oma elu raskemaks, sest ta tahtis just seda Naist.
Minu austus läheb teele kõikidele meestele, kes selle ränga tee seljatanud on. Ma ei suuda iialgi ette kujutada, kui raske see võib olla. Aga ma väga loodan, et see on alati ja alati seda väärt olnud.
Ma olen Elukale ülitänulik, et ta võttis ette selle raske teekonna ning otsustas kasvada ühest suvalisest mehest Meheks ja seejärel Isaks. Et ta hoolimata kõigist teele ette sattunud raskustest, millest enamus olid minu visatud, otsustas jääda. Ma olen õnnelik, sest meil on Päris Perekond.
