Veetsin täna terve öö ühe kunagise väga olulise ja kalli sõbrannaga. Unes. Sellise sõbrannaga, kellega meie elud viisid ammu lahku. Miks? Ma ei tea. Kõige ausam vastus oleks vist see, et ma olen kehv sõber, kui asi puudutab ühenduse hoidmist. Ma olen inimene, kellel on kogu aeg liiga palju asju kukil ja seetõttu ma ei ole alati parim sõber nendele, kes on kaugemal, kes ise ei võta vaevaks ühendust hoida. Ma üritan end viimastel aastatel kogu aeg ümber õpetada, kirjutada ja helistada, anda märku, et ma hoolin, isegi, kui ma kohale ei jõua. Aga selle sõpruse jaoks tuli see teadmine liiga hilja.

Tal on nüüd kolm last ja ma pole neist ühegagi kohtunud.

Mul on mitmeid tihedaid sõprusi elus olnud, mis on ühel või teisel hetkel lahtunud. Küll minu, küll teise poole pärast. Enamusi neist ma ei igatse taga, sest tean mõistusega, et need sõprused ei olnudki määratud kestma. Need tekkisid mingil kindlal eluetapil kindla põhjusega – lapsepõlvekaaslased, ühel ajal sündinud lapsed vms. Kui elu enam niivõrd samade tingimuste ümber ei keerelnud, said ka need sõprused otsa. Ja see on okei.

Aga seda konkreetset sõprust igatsen küll. Tema blonde lokke ja lehvivaid musti seelikuid, tema saladuslikku olekut ja asjalikku juttu. Tema arvamusi ja põnevaid elusündmusi.

Selleks hetkeks, kui ma märkasin, et teda enam mu elus ei ole, oli kuidagi liiga hilja. Ma ei oskanud enam tagasi minna. Vaagisin pikalt – kirjutada, helistada? Kohale ilmuda? Aga kõigeks tundus liiga hilja. Mida ma ütlen? Sorri, et olen nii halb, ma olen edasipidi parem? Mul polnud ju vabandust, see polnud tahtlik, see oli lihtsalt minu suutmatus.

Ma mõtlen talle tihti. Ma jälgin tema elu nii palju, kui see võimalik on, tema abikaasa kaudu. Teda ennast netis avalikult väga ei liigu. Ma tunnen, et see on sõprus, mille kadumine jääb mind pikalt kummitama. Mul oli üks teine, väga heleda leegiga sõprus, mis kadus järsult. Mida ma pikka aega igatsesin nii valusalt. Sest selle sõpruse kadumist oli mul raske mõista ja aktsepteerida. Aga ma suutsin sellega rahu teha, kuigi siiani hoolin, kuidas sõbral läheb. Aga see kõnealune sõprus, see ei anna rahu, sest ma tunnen ainult ennast süüdi.

On huvitav, et ma teda just nüüd unes nägin. Olen lõpetamas kooliaastat, mis oli mu elu üks kiiremaid ja tihedamaid, aga ka emotsionaalselt väga kurnav. Selles on olnud mitmeid sõprussuhetega seotud draamasid, kus ma olen pigem olnud kõrvalrollis, aga ma ikka kipun neid üle elama. Ma tunnen end süüdi oma praeguste sõprade pärast, keda olen tahaplaanile jätnud. Ja ma tean, et see ei muutu enne sügist, sest terve mu suvi on tihedalt tegemisi täis. Ma arvan, et mu aju tahab mulle meelde tuletada, et ma pean olema parem, muidu võib ka teiste sõprustega juhtuda nii. Et ma ei peaks jälle mõtlema ja igatsema. Aga oleks liiga hilja.

Advertisements

Kuidas Hans ja Grete meile kolisid

Posted: veebruar 23, 2017 in Uncategorized

Eelmise aasta veebruaris lahkus meie hulgast Karla. Ma arvan, et minu hüvastijätupostitusega sai kõigile selgeks, kui oluline pereliige ta meile oli. Et toredat juttu kurvaga alustada, pean ma ütlema, et tema surmast ei ole ma siiani üle saanud. Tema igatsus on jätkuvalt nii suur, et ajab mind nutma. Aga ma olen leppinud sellega, et Karla oli lihtsalt nii eriline kass, et ma ei saagi tema kaotusest lõplikult üle.

Mu töökaaslane, kes vaikselt unistab ka kassi võtmisest ning nägi kogu mu valu ja nädalateviisi kestnud tagaruumis nutmist pealt, küsis, et kas ma teeksin seda uuesti – kas ma võtaksin jälle kassi, kelle eeldatav meiega koos elamise aeg on lühike, teades, kui valus on see lõpp. Vastus on jah, vastus on alati jah – need aastad, mis Karla meile andis, olid nii erilised, et selle nimel ma olen nõus ka seda õudust kannatama.

Peale Karla surma teadsin ma siiski kohe, et ma tahan uut kassi. Mitte veel, aga siis, kui lein on läbi, äkki suvel, kui puhkuse tõttu niikuinii kodus oleme. Ja mitte mingil juhul musta värvi – ma tahan kedagi, kes ei meenutaks mulle Karlat.
Ja noh, kui aus olla, tahtsin ma kahte kassi. Mulle oli kasside omavaheline sõprus alati imponeerinud. Elukas aga arvas, et ootame kogu selle värgiga.

Ja siis sai meie elus tõeks see anekdoot – naine tahtis kassi, mees ei tahtnud, tegime kompromissi ja võtsime kaks.

23. veebruaril, napp kolm nädalat peale Karla lahkumist, kolisid meile elama õde-venda Hans ja Grete. Nende täpne sünniaeg on teadmata, passis on see pandud 1. märts, meie aga tähistame just 23. veebruaril, kui nad meile elama tulid. Nii et täna saavad nad 2-aastaseks, palju õnne!

7721961985030399478-account_id1

Hans ja Grete olid noorukesed kassipojad, kui nad metsast leiti, kuhu nad muinasjutulaste kombel surema jäetud olid. Nad on aga õnnelikud kassid, kes varjupaiga asemel kohe hoiukodusse pääsesid. Sealt neile siis päriskodu otsitigi, kuna hoiupererahvas hakkas välismaale kolima.

Mulle jäi nende kuulutus sotsiaalmeedias silma ja kuigi mu mõistus ütles, et vara veel uusi sõpru majja tuua, läksime me nendega kohtuma. Lapsed olid muidugi kohe valmis kassid endaga kaasa võtma, me Elukaga veel arutasime ja arutasime, aga meie mõlema kahtlustest hoolimata otsustasime Hansule ja Gretele võimaluse anda – seda enam, et kahjuks keegi teine nende vastu huvi ei tundnud ja muidu oleks kodusoojusega harjunud kiisud end varsti varjupaigast leidnud. Nad olid sel ajal umbes aastased.

Ja kõik läks ju täiesti teisiti, kui ma arvanud olin. Nad olid noored, kuigi mitte enam kassipojad – mina mõtlesin alati, et soovin vanemat kassi, kuna kassipoegadel on kergem kodu leida. Nad olid musta-valgekirjud ja ma ei tahtnud ju musta kassi! Nad polnud heidikud ega haiged, vaid õnnelikud kassid, kuigi kuulusid varjupaigale.

Algus oli meil tõesti raske. Kõigepealt sai Grete kolimisest põiepõletiku, kassid on ju väga koduhoidvad ja see pidi olema tavaline isegi oma perega kolides, ja sellega hävis omajagu voodipesu ja üks diivangi. Seejärel tuli välja, et Hans kombeka kastreeritud kassina ei talu muud toitu kui opitud kassidele sobilik (mis pidi üllatavalt tavapärane olema) ja väljendas seda muidugi järgmise põiepõletikuga, mille käigus hävisid meie koridoriliistud ja uksepakk. Lisaks olid nad harjumatult kassilikud – isepäised ja veidi arglikud, ainult lapsed võeti kohe omaks ja roniti neile kaissu, meist täiskasvanutest ei teinud keegi välja, mõned üksikud Hansu-poolsed tähelepanuavaldused välja arvatud.

12804735_10207248179496787_3208327617219413654_n

Aga paarist Eluka kassisupiteemalisest ähvardusest hoolimata sai lõpuks kõik korda, me harjusime kassidega ja nemad meiega, aasta hiljem on tegemist täieõiguslike pereliikmetega. Nad on välimuselt väga sarnased, Hans on vaid veidi suurem ja tal on valge triip ninal, aga iseloomult täiesti erinevad.

Ma ei kahetse jätkuvalt, et me kahe kassi kasuks otsustasime, seda kiidab takkajärgi ka Elukas, kuigi tal vaesekesel on nüüd veel rohkem pereliikmeid, kelle järelt koristada. Nende omavaheline suhtedünaamika on lihtsalt nii äge!

img_20161019_174555

Nad on elavad kassid, kes teevad palju nunnusid pahandusi. Õnneks peale põiepõletiku-saaga lõppemist mitte midagi väga hävitavat, aga nende müramistuurid ja omapärased kombed pakuvad palju rõõmu. Grete on elegantne arukas kass, kes imbekombel otsib nüüd palju enam lähedust kui Hans. Vennake on selline veidi otu, tundub, et ta mõnikord unustab, kuidas olla kass ja teeb kummalisi asju. Näiteks ei oska ta püsti pai vastu võtta, ta vajub kohe vastu põrandat. Kui süles või magamas on, siis naudib ja nurrub küll. Nurrumine on tal üldse tihe hobi – arst pidi esimesel vastuvõtul kirjutama paberile, et “kopse kuulata ei saa, nurrub”, sest nii kui Hansule käsi külge panna, tuleb sealt nurr.

3458204747716780916-account_id1

Esialgne argus on kadunud ja nad armastavad olla inimeste keskel ja kõikides tegevustes kaasa lüüa, ükskõik, kas me teeme süüa, vaatame filmi või peesitame aias. Eluka süles käivad nad ka kordamööda magamas, mõnikord üritavad sinna kooski mahtuda. Grete käib teinekord teki all kaisus, aga enamus öid veedavad nad siiski haldjapiigade kaisus. Mirith on Grete vaieldamatu lemmik.

Näiteks näevad minu hommikud välja sellised:

img_20170221_070001

Grete uus hobi on voolava veega mängida ja lasta sellel endale pähe joosta. Kui lähed vannituppa, on ta kohe platsis ja hüppab kraanikausile, kurrudes vett küsides, seepärast jookseb ka pildil kraanist õrn nire. Rohelisus minus nutab iga kord, aga ta on lihtsalt nii armas, kui ta veega mängib!
Grete armastab avokaadot – nii kui ma ühe lahti lõikan, kostub tema nõudlik mäu ja ta tõepoolest sööbki avokaadot – aga kõlbab vaid pehme, valmis avokaado.

Hans armastab asjade sisse ronida, veetes aega nii korvides kui pesukausis. Minu eriline lemmik on tema komme iga asja peale magama ronida, mis maas on – olgu see kilekott, karbikaas või mõni rätik. Kõik paberkotid varastab ta endale, ronides sinna alguses sisse ja hiljem otsa ning need jäävad tema magamisasemeteks. Terve meie kodu on täis mingeid veidraid põrandal vedelevaid asju, mida ei saa üles korjata, sest Hans magab seal peal!

Kui parasjagu ühtegi asja maas pole, tõmbab ta endale näiteks pesukuivatusrestilt mõne särgi alla ja magab selle peal.

img_20161112_235332

Hansu kutsume me hellitavalt sanitaartehnikuks, sest tema üks kiiksudest on käia tualetipotil nuppu ära kakkumas. Ta teeb seda järjekindlalt mitu korda päevas ilma igasuguse selge põhjuseta. Vahepeal arvas ta, et nupp on juba liiga lihtne ja käis prügihundilt filtrit ära kiskumas. Teinekord kraabib ta akvaariumil söötmisava kaane ära ning passib siis läbi selle kalu. Ma arvan, et ta üritab selle käitumisega meile näidata, et ta polegi nii otu, kui välja paistab.

Nad on jumalikult toredad ja lõbusad kaaslased ja meil on väga hea meel, et nad on osa meie perest!

Ühel päeval oli meil ülelinnaline e-õppe päev, mis tähendas seda, et õpilased olid kodus ja lahendasid ülesandeid, mis õpetajad neile eelnevalt veebis teinud olid. Õpetajad ise kogunesid sel ajal ainete kaupa üle linna ja õppisid midagi toredat.

Nojah, tegelikult pean ma alustama veel kaugemalt. Nimelt paar aastat tagasi avastasin ma enda jaoks Youtube. Eelnevalt kasutasin ma seda vaid siis, kui mingit konkreetset toote ülevaadet oli vaja, aga siis leidsin kindlad kanalid, mida jälgida ja jäin Youtube kinni. Ma jälgin peamiselt kahte suurde valdkonda kuuluvaid inimesi – planner community ehk kalendermärkmikutega seotuid ning gooti-juutuubereid. Noh, ja nädalavahetus enne seda mainitet e-päeva, juhtus mul olema selline, kus ma vaatasin vahetpidamata oma gootitšikke (nagu Elukas neid kutsub) ja leidsin ka mitu uut kanalit.

Mis tähendas muidugi seda, et e-õppe päeva hommikul oli mul enese üles löömise tuju. Vaadake, muidu on olemas töömormelar ja vabaajamormelar ja siis veel festivalimormelar. Ja viimased kaks üldjuhul tööl ei käi. Mõnikord juhtub vabaajamormelar vaheajal tööle. Aga sel hommikul juhtus hoopistükki, et tööle läks festivalimormelar. Ma mõtlen, miniseelik, nahkrihmad igal pool, tugev meik, okei, väga tugev meik. Sest noh, mitte kedagi pole ju majas! Õpetajad on oma koolitustel, õpilased kodus, ma saan rahumeeli istuda oma täies gootinduses ja tööd teha.

Ja nii oligi. Kuni sisse astus kolm kaablikutti. Meil nimelt paigutatakse üle maja uut netikaablit. Ja no need kaablikutid olid mulle juba tuttavad, õigemini, mina olin neile tuttav, nii et nad vaatasid ainult korra imestunult ja tervitasid siis kenasti. Aga siis tuli järgi veel kolm uut kutti, insenerid ja mingi ülemus. Ja no nemad… Nemad olid natuke rohkem üllatunud. Ja tervitasid viisakalt, aga veninult. Ja imestunult. Ma ei saanud alguses arugi, et miks nad mind sellise näoga vaatavad. Kuni mul tuli meelde, milline ma välja näen.

Ja nii ma seal siis olin. Uhkes üksinduses oma kuue kaablikutiga.

 

Kui minu käest küsitakse, mis on teismelise emana hakkama saamise juures see kõige olulisem asi, vastan ma alati ühtmoodi: tugivõrgustik. Üksi on väga raske hakkama saada, et mitte öelda võimatu. Sõltudes enamjaolt nii majanduslikult kui emotsionaalselt kellestki teisest ja omades maailmas toimimiseks veel liialt vähe kogemusi on tugivõrgustik see võlusõna.

Minu tugivõrgustiku kõige olulisemaks osaks oli ja on minu ema. Ilma temata ei oleks mul haridust, meeldivat tööd ega abikaasat. Ilma temata ei pruugiks mul olla tervet mõistust, enesekindlust ega sõpru. Ema on igale lapsele üks väga oluline tegelane, aga ma julgen öelda, et paljusid asju hakkame me alles siis mõistma, kui ise lapsevanemateks saame. Miks ema nii käitus, miks ta nii ütles ja mis kõige tähtsam – kui oluline on ema.

Minul on emaga väga vedanud. Ta on suurepärane ema, kes on laste huvid alati esikohale seadnud, puudutagu asi viimast kommi või üldiseid eluvalikuid. See ei pruugi olla teda ennast alati kõige õnnelikumaks teinud, mis mind täiskasvanuna muidugi kurvastab, aga tema laps on alati olnud hea olla. Kui mina emaks sain, jäi ta poole kohaga tööle, aidates koos teise vanaemaga last kasvatada, et mina saaksin koolis käia. Ta on alati olemas, nii nõu kui jõuga ning seadis, ja ma arvan, et seab siiani, minu ja lapselaste huvid esikohale. Ta on alati valmis lapsi hoidma ja kui ta neid nädalakese näinud ei ole, siis juba helistab ja igatseb. Ta on hea südamega, abivalmis ja väärt eeskuju. Heast emast on saanud veel parem vanaema.

Ma ausalt ei kujuta ette, kui raske oleks mu elu, kui mul poleks ema, kellele helistada, kui mul ei tule meelde, mis temperatuurini tuleb hapukurki kuumutada, mida tehakse, kui laps saab peapõrutuse või kellele kurta, kui rumalalt tema lapselapsed käituvad. Meie Mamma on täpselt selline vanaema, kes iga kord lauluvõistlusele kaasa elama tulles toob küpsiseid, sest peale laulmist tahavad ju lapsed süüa. Kes kasvatab hoolimata tervisehädadest meetritega herneid, sest neid armastan ma kõige rohkem, kes rügab aiamaal porgandeid, kurke ja maasikaid kasvatada, et lapselapsed saaksid oma käega süüa noppida.  Kes küpsetab terve kana ja toob enamuse meile, sest klassikalise vanaemana on ta veendunud, et nooremad põlved elavad näljas. Ta on ema, kes käib mu rasedale sõbrannale karulauku korjamas, sest seal on palju vitamiine. Ta on vanaema, kes jätab kõik plaanid, kui on vaja lapselapsi hoida, kes näitab uhkelt kõikidele sõpradele oma lapselaste pilte, esinemisi ja viielisi tunnistusi, vanaema, kes teab oma lapselaste sõprade nimesid, vanaema, kes värisevatest kätest hoolimata koob meile kindaid (hea küll, kätiseid, me jumaldame vanaema kootud kätiseid!).

On suur tõenäosus,  et minust saab tulevikus noor vanaema. Ma väga loodan, et mitte liiga noor, aga tõenäoliselt siiski üsna noor vanaema, kes elab alles täiel rinnal oma elu. Ma kavatsen olla vanaema, kes alati on valmis oma lapselapsi hoidma ja nendega aega veetma. Ja seda mitte ainult selle pärast, et ma hirmsasti tahan, vaid sellepärast, kui palju on minul olnud abi oma emast, sellepärast, et ma oskan hinnata seda, kui suur osa minu elus on saanud teoks ainult tänu minu emale. Ja mina tahan oma lastele sama hea ema olla.

Tegelikult ma olen ennegi Amazonist tellinud, aga siis alati teiste müüjate asju, mitte kunagi Amazoni enda kraami.

Seekord juhtus aga nii, et ootasin juba kaua-kaua millal üks auguraud müügile tuleb (see kõlab kindlasti teistele veidralt, aga selgituseks siis, et mu hobiks on kalendermärkmikud ja tegemist oli spetsiaalse kuue auguga augurauaga), kuni selle kogemata Amazonist leidsin.

Et UK oma ei saada enamasti Eestisse, tellisin Saksa omast, mis enamasti saadab – hea nipp, kes veel ei teadnud! Saksa keelt natuke oskan ja enda meelest sain tellimuse kenasti tehtud, kuni aga avastasin, et raha polnud maha läinud.

Põdesin natuke ja saatsin siis klienditoele kirja, et vabandan, ma nii hästi saksa keelt ei oska, kas mul jäi mingi liigutus tegemata? Vastu sain kiirelt pika, üliviisaka ja -vabandava kirja, et süsteemi vea tõttu müüdi mulle asi, mida veel laos pole. Et mu tohutuid kannatusi vähendada, tühistati mu postikulu ja tõsteti tavapostitamine kullerteenuse peale. Et kas ma olen võimeline ootama, kuni see kaup tuleb, siis nad KOHE saadavad välja. Ja et muidugi võin tehingu ka tühistada.

Mina irvitasin omaette, et mis see kuu aega mul siis veel oodata ei ole, niigi olen ammu ootanud, nii tore ju, et nii odavalt saab! KAKS PÄEVA hiljem sain kirja, et toode on välja saadetud, see oli reedel ja täna, esmaspäeva hommikul, pistis kuller mulle paki pihku.

Vot see on teenus! Mul on kohe nii ülevad emotsioonid, et telliks veel midagi Amazonist, kuigi vaja pole.

Ühel päeval mõtlesin ma, et peaks minema arsti juurde. Ma pole eriti arsti juures käija tüüp. Iga paari aasta tagant üks tervisetõend, naistearst, aga viimati enda pärast perearsti juures? Melian oli siis vist beebi. Ei mäleta.

Ma mõtlesin seda seepärast, et mul tuli peotäitega juukseid peast ära. See ehmatas mind – igat inimest vist ehmataks. Hakkasin siis mõtlema, et mis ma sellele arstile räägin ja avastasin endalegi üllatuseks, et nii kaua kui ma mäletan, olen end üsna kehvasti tundnud. Ma magasin väga palju, 10-12 tundi ööpäevas, aga sellest polnud mingit kasu. Ma olin kogu aeg väsinud, pahur, mu enesetunne oli kehv. Avastasin ühtäkki, et mu riided ei mahu mulle enam selga ja peeglist vaatab vastu mingi veidi teise näoga inimene. Elukas ütles mulle ükspäev kurvalt: “Sind pole kunagi kodus ja kui oled, siis ainult magad.”

See kõik oli nii tasakesti mu ellu hiilinud, et ma ei saanud arugi. Ja ühel päeval läksin ma siis arsti juurde. Ja andsin hästi palju verd ja teisi proove. Ootasin nädalakese, nagu ikka kombeks ja helistasin arstile. Sain teada, et justkui oleks hästi, aga minna võiks endokrinoloogi juurde.

Nii ma siis läksin. Ootasin seda aega muidugi kolm kuud. Vahepeal läks elu samamoodi edasi. Natuke tundus meil kõigil kergem olevat, sest hakkas kohale jõudma see, et ma olen haige, mul on midagi viga, ma polegi lihtsalt kehv inimene, vaid midagi on viltu.

Ühel päeval sain ma siis endokrinoloogi juurde. Ta selgitas mulle, et mul on autoimmuunne haigus, mu antikehade arv kilpnäärmes on liiga suur, see on asi, mis võib muutuda ohtlikuks, kuid see ei põhjusta mu praeguseid kaebusi. Ta oli väga hea arst, selgitas põhjalikult ja küsis palju küsimusi, ma tundsin, et ma olen oluline ja et minu terveks saamine on oluline. Ta andis mulle igavese posu pabereid ja assistent pani mulle kirja igavese posu arstiaegu – ma tegin kaela ultraheli ja kõhu ultraheli ja südamekoormustesti ja andsin kõikvõimalike kehavedelike proove. Minult võeti üheksa ampulli verd! Planeerisin sama päev veel doonoriks minna, aga verd võtnud naised naersid, et ei, ära täna küll mine.

Ühel päeval olid kõik need testid tehtud ja mina arstikabinetis tagasi. Ja siis purustas arst kõik mu senised elupõhimõtted. Mina, kes ma kunagi ei olnud toidulisandidest midagi arvanud, raiusin nagu rauda, et korraliku toitumise juures pole midagi vaja, mina, kes ma alati uskusin, et meie, Põhjamaade inimesed, oleme kohastunud väiksema D-vitamiinikogusega. Mina sain diagnoosiks tõsise D-vitamiini ja foolhappe puuduse. Ega seda ei teagi, kas mu keha lihtsalt ei taha neid aineid omistada või mis, aga nii ta läks, et tablette ma nüüd neelan. Kahe suupoolega.

Ja mina, kes ma alati hindasin klaasikest head veini sõbrannadega ja mõnusat rieslingut soojal suveööl ja tumedat vahutavat õlut sõpradega pubis. Mina sain diagnoosiks armistunud maksa ja kaasa karmi alkoholikeelu. Mina!

Mina, kes ma ei hoolinud toidulisanditest ja hoolisin alkoholist, sain lopsu vastu pead ja uue elustiili.

Ja ühel päeval ma tundsin end paremini. See hiilis kuidagi sama tasakesti ligi, aga palju kiiremini. Ühel päeval ma sain aru, et ma ei tunnegi end nii halvasti, et mul on jõudu, energiat, tahtmist midagi teha. Et ma ei unista ainult magamisest. Et ma magan üheksa tundi ja ärkan õnnelikuna.

Alles siis ma sain aru, kui halvasti ma olin end kõik see aeg tundnud. Kui tühi kõik tundus, sest kõik oli nii raske, nii tüütu, ma tahtsin ju ainult magada ja veel natuke magada ja. Alles siis ma sain aru, kui raske see oli olnud mu perekonna jaoks. Alles siis ma sain aru, kuidas ma ei oskanud oma keha kuulata, sest ma arvasin, et see ongi normaalne, sest ma enam ei mäletanud, mis tunne see on, kui Sa tunned end hästi. Ma tõesti lihtsalt ei mäletanud.

Ühel päeval mul hakkas natuke parem.

Maailma parim töö

Posted: november 1, 2016 in Uncategorized

Mõni päev ma mõtlen, et mul on maailma parim töö. Seda sellisel päeval, kus olen päev otsa pikalt rabanud – vanapaberit vedanud, raamatuid arvele võtnud, tagasitoodud raamatud kõik riiulitele paigutanud, lastega õppinud ja joonistanud ja kooli mänginud. Siis tekib see muhe väsinud pärastlõuna, kus raamatukokku on jäänud need lapsed, kes on siin iga päev, need, keda oled harjunud juba omadeks pidama. Pisikesed mängivad omapäi kooli edasi, paar poissi istuvad arvutis, suuremad on raamatukoguhoidjate ümber ringi koondunud ja lobisevad meiega – mis vahetunnis juhtus, mis õpetaja tegi, kui palju homseks õppida on, kes kuhu trenni läheb. Üks pisipiiga teeb mulle punupatsi, teine masseerib õlgu, kõike saadab see mõnus kodune sumin, laste naerupahvakud ja vahepeal ka vaikne torisemine. Raamatukogu on elu täis, aga samal ajal rahulik ja muhe. Kõik on kuidagi nii mõnus. Ja siis ongi mul maailma parim töö.