Kogemustepagas?

Posted: märts 12, 2008 in Uncategorized

Kui ma raseduse ajal lugesin teiste emade kommentaare selle kohta, et teine laps erineb esimesest totaalselt, mõtlesin omaette, et no kui hull see ikka olla saab? Laps on ju laps ja kui oled ühe eest hoolitsenud, siis…Peaks ju teisega kah hakkama saama. Nüüd saan aru, kui õigus neil oli. Täiesti uskumatu, kuidas iga pisidetail saab olla ristivastupidine. Mirithile sobisid Pampersid ideaalselt, Melianil on nende vastu allergia ja sobivad Liberod. Mirithil aitas gaaside vastu üks rohi, Melianil ei mõjunud see üldse ja aitab teine. Sama lugu pepumäärimisrohuga, Mirithil tundidega aidanud rohi ei andnud Melianil mingit tulemust. Rääkimata sellest, et kui Mirith vankrit nägi, jäi kohe magama – Melianil peab aga vanker aina liikuma, et rahu majas oleks. Munakivid uinutasid vanemat, aga noorem ärkab seal üles. Laulmine oli kui unerohi Mirithile, Melian ei tee sellest väljagi. Lutivihkajast Mirithi väike õeke jumaldab seda pisikest lutsutatavat eset. Ja see nimekiri jätkub vist lõpmatuseni. Juba oma lühikese esimese elukuu jooksul on ta tõestanud, kui iseloomukas ta suudab olla. Mirith magas oma kolm esimest elukuud lihtsalt maha. Aga ma ise oskan paljusid asju rohkem hinnata. Ma naudin isegi öiseid tõusmisi ja lapse magama kussutamist tundide kaupa. Sest see aeg on nii lühike. Varsti karjutakse Sulle lasteaiaukselt: “Oota, emm, ma räägin Erkoga asjad lõpuni ja siis tulen panen riidesse”. Ja manitsetakse, et kas ma ikka talle süüa tegin ja ehk on vaja poest läbi minna? Seekord ma üritan võtta sellest ajast maksimumi iga oma rakuga. Teised tulevad külla ja ütlevad, oh kui väike. Mina mõtlen, et juba ta on nii suureks kasvanud, juba on ta kuune! Palju õnne, kallis Melian, esimese tähtsa elukuu puhul.

Täna oli väga armas lugu, kui sõbrad meile oma viiekuuse pojaga külla tulid. Mirith läks selle peale kuidagi erakordselt hellikuks kätte ära, kallistas ja hoidis Meliani ja rääkis muudkui, et temal on kah beebi ning vaadaku me omati tema õekest. Ise piilus silmanurgast beebipoissi. Emasüda hõiskab, kui üks õde on teise üle nii uhke 🙂

***
Me käisime eile rannas jalutamas. Kui kõrvale jätta see, et ma end ära külmetasin, oli see mõnusalt jumalik käik. Lisaks tegime mõned pildid. Ja oli selline…rahuhetk. Üks nendest, mis mõistad, kui palju on elu Sulle tegelikult andnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s