Katsikute hooaeg on alanud!

Posted: märts 18, 2008 in Uncategorized
Viimased kaks nädalat on meil möödunud külaliste tähe all. Iga vaba hetk on keegi külas ja Meliani piilumas. Ja mõned on ikka veel käimata! Harjumatu see minu jaoks oli, pidev vaaritamine, koristamine, muretsemine ja jutustamine, aga samas ka väga meeldiv. Ja mis seal salata, ka lauakesel istuvat kingikotikeste kuhja on tore vaadata. Mirith harjus asjaga muidugi nii ära, et küsib iga õhtu, et kes meile täna külla tuleb. Mälu on tal samuti erakordselt hea, kuigi nii mõndagi külalistest nägi ta esimest-teist korda elus, teab ta täpselt, kes talle mida tõi.
Üks katsikukingitustest oli pildialbum. Ma nimelt tegin Itikale sellise tema-enda-albumi, kus sees parimad pildid, mida talle tulevikus niiöelda pulmakingi sekka pista. Ja kavas sama ka Melianile teha, selle jaoks albumi saimegi. See tekitas minu kohe suure tuhina hakata pilte sorteerima, albumitesse korrastama ja juurde tellima. Aga tegemist oli hilise õhtuga ning uni sai võitu. Nüüd ootan tuhina taastulekut, vaja oleks seda küll. Saime veel palju ilusad riideid, mänguasju, vajalikke pisiasju ja muidugi maiustusi.Kuna Mirithil on see olen-hirmus-häbelik-eputaja-periood, ei saanud meid neid tükk aega koos pildile. Küll aga õnnestus see lõpuks tänu külalistele, kes moosisid ja pilti tegid. Siis sai meie issi kah seljatagant mõned kaadrid kätte. Kuigi miskipärast arvas Mirith enamus aega, et keelt suust väljas hoides on ta palju ilusam. Selle pildi peal on tal täpselt selline kuri nägu: “See on minu õeke!” Nimelt on üllatus ja harjumatus asendunud kontrolliva kadedusega. Tädi Kait sai lausa korduvalt õiendada, kui julges tahatuppa magava Meliani juurde minna: “No mis Sa segad meie õekest!”. Ja pidev korrutamine, et Melian on tema oma ja mis nad kõik koos tegema hakkavad, kui too suureks kasvab, on juba isegi minu kõrvad huugama pannud. Aga samas on hirmus hea meel, et ta harjuma hakkab.Täna pidin esimest korda ta ihuüksi lasteaeda viima. Ilm oli õnneks üsna kena ja ka helbekeste allalangemine lõppes selleks ajaks, kui me õues olime. Panin turvahälli ratastele, jalutasime lasteaeda, tee peal sai ka natuke tagaajamist mängitud. Lasteaeda jõudmise ajaks olin olnud nii kuri hunt kui magav mõmmi. Melian hakkas üleval küll veidi vinguma, aga õnneks oli selleks ajaks Itikas juba praktiliselt riides ja me saime taas õue minna. Eks tal hakkas palav. Tagasiteel nägime veel vanavanaema Salmetki. Kokkuvõttes, ei olnudki nii jube ja võimatu, kui ma arvasin, nõuab vaid veidi kannatlikkust see asi.

Meie imearmsad lutid saabusid! Kolm tükki, roosa, punane ja valge ning keskele on kirjutatud Melian. Äge 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s