Posted: aprill 10, 2008 in Uncategorized


Saime oma Cotoonsid kätte! Näe, vahel tuleb ka iseend usaldada, kuigi Sinust justkui targemad inimesed väidavad, et selliseid asju pole olemas. Aga ma tean, mida ma olen näinud ja enesele kindlaks jäädes õnnestuski mul teisest Euroopa otsast tutvuste kaudu saada lausa kaks armsat loomakest! Esimene, see kollane, on Tulip, väike lõvi. Teine on ahvipärdik Moki. Ma jumaldan neid loomakesi, loodame, et ka Melianile hakkavad meeldima. Tulip veedab juba oma päevad tema voodis ja vankris.
Üritasin Siimule selgeks teha, et kaks eri värvi loomakest on väga hea – vastavalt lapse riietusele saab ka mänguasja kaasa võtta. Roosade, lillade, kollaste ja roheliste toonidega sobib hästi Tulip, kes on ise kah heleda ja erksa karvaga. Pruunide, oranzide, punaste ja muude maalähedaste toonidega aga Moki.
Lühidalt öeldes – ta pidas mind hulluks.

Mirith joonistas oma Moonikale juukseid pähe. Tulemuseks Üks väike armas kummist peaga nukuke, kellel pastakakriipsud üle pea veetud. Oeh. Lubasin poes veidi ringi vaadata, et kas leiame uue nuku asemele (ta on hirmus ärritatud Cotoonsidest, mis mõeldud õele), aga karta on, et ma ei leia ühtegi sobivat armsat nukku, mis mulle meeldiks. Mul on ju nimelt kinnisidee, et nukk peab olema täiesti tavaline, ilma mingite häälte ja pissimisfunktsioonideta ja sobivalt ka nii kuni 40cm pikkune. Need Baby Bornid jms võtavad minu meelest lapselt mängimise mõnu – kuhu ta paneb oma fantaasia, kui nukk kõik ise ära teeb? Lisaks on mu laps väga aksessuaaridelembene, nagu minagi. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.
Ideaalse nuku leidmine ei saa kerge olema. Kaks aastat tagasi oli see lausa võimatu, just see õige, Moonika, sai leitud hoopis ämma juurest, olleks üks üsna vana nukk. Uutel nukkudel on enamuses selline nägu, mis minu meelest pole armas. Ma ei tahaks sellist nukku kogu aeg vaadata.
Praegu lahendasime asja muidugi proosalisemalt – mütsiga.

***

Olen viimaste päevade jooksul näinud mitut tuttavat, kes pole veel last näinud. Naljakas on vaadata nende ahhetamist, et oh, kui pisike, kui ise pakid juba väikseks jäänud riideid ära…Eks see on asi, mis jääbki nii. Ja leidub ka veel neid, kes ei teagi, et mul teine laps. Imelik. Kui kaugeks võib jääda inimestega, kellega kunagi kõik päevad koos veedetud. Aga õnneks on mu kogemused vanade tuttavatega kohtumisel olnud üdini positiivsed, vähemalt siiani.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s