Posted: mai 11, 2008 in Uncategorized

Oeh. No mis nendest viimastest päevadest nüüd rääkida? Üritame oma elu jooksma saada. Mirith on hell ja esimest korda elus tunnistan, et temaga on raske. Mida suurem laps, seda suuremad mured, eks ole. Ma tunnen ja kardan, et ei oska talle õigeid sõnu öelda. Aga ma ei taha, et ta oleks õnnetu. Ta on alles nii väike. Ta ei tohiks olla nagu mina.

Kolmapäeval käisime jalutamas koos väikse sõbranna Kaareni ja tema emmega. Jalutasime veidi, viisin talle mõned riided beebsu jaoks ning istusime natuke Paradiisis. Päris meeldiv oli kellegagi veidi juttu puhuda, kuna olen viimasel ajal rohkem tubane olnud.
Seejärel pidime tegema emaga Melianile esimese restoranikülastuse, aga kahjuks see jäi ära. Kuid varsti, varsti! Kohvikus oleme korra juba käinud, neiuke magas sündsalt terve aja maha. Aa, ja ühe korra on ta ka lausa kohviku akna taga maganud. Kuid viisakas kohas pole veel käinud.

Mirith, muideks, võitis laupäeval emadepäevaks Geisha kommikarbi. Ma hakkan tõsiselt mõtlema sellele, et panna ta Bingot mängima…

Käisime ükspäev plikadega Kaubamajakas. Hoolimata säästupoliitikast ei suutnud ma endale vastu panna, kui üks kiisukotike, mida ammu Lindeksist sihtinud olin, oli 70% alla hinnatud. Nii armas väike must kiisukott ja mõnusa pikkusega rihmaga, mida ei pea lühemaks tegema lapsele.
Loomulikult oli ka laps sellest vaimustuses ja kui ma reedel välja minnes soovisin seda temalt laenata, pidin kogu oma veenmisjõu mängu panema.

Laupäeval käisime linnast pilte toomas, rääkisime tuhat korda sellest, et emmel täna palju tegemist ja mänguväljakule ei saa. Kodus hakkasin vanaemadele emadepäevakinke tegema. Kuna vahelduva eduga, eriti kuna Mirithi suur abikäsi mulle palju probleeme valmistas(aga ei raatsinud ju keelata kah, nii lõpmata armas), lõpetasin öösel kell kolm. Aga imelised tüdrukud, nagu nad mul alati on olnud, said nad sellest väga hästi aru ning tavapärase kella kaheksa asemel algas meie päev alles 11st! Vägev.

Hommikul käisime ämma juures kinki viimas. Kahjuks oli ta juba teel oma ema juurde ja peale väikse koogitüki söömise miskit teha ei õnnestunudki. Oma süü ju, et nii kaua magasime.
Koju tulles oli Mirith väga endast väljas. Nii ja naa, nii ja naa. Lõpuks sain ta magama, ronisin talle kaissu. Jumal tänatud, et ta voodi seda kannatab. Vaeseke. Vaeseke…
Melian seevastu põõnab rahulikult. Kuigi tal on nüüd see kohtade-inimeste võõristusperiood koos korraliku nägemisega tulnud. Mirithil jäi see minu mäletamist mööda vahele. Aga ämma juures läks ta lõpuks juba rahutuks, uus koht ja palju nägusid. Rahunes kohe, kui linasse sai.
Oeh, see lina on ikka üks imeline asi, kuidas muidu küll kahe lapsega kõik vajalikud asjad aetud saaks!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s