Kaks emmet

Posted: mai 13, 2008 in Uncategorized

Üldiselt võin mina asjad kokku pakkida ja tööle minna. Vähe sellest, et Mirith on algusest peale olnud tubli lapsehoidja, käib õekest paitamas ja talle lutti suhu toppimas – nüüd ei tohi ma enam üldse Melianiga tegeleda! Kui väikse pudina poolt kostab piiks, karjub Iti: “Mina, mina, ma saan…!” ja lendab õele naeratama, temaga juttu ajama, lutti pakkuma. Kuna Melian on seltskondlik noor preili, on ta enamasti meiega koos lamamistoolis laua ääres, kui meie sööme. Kui vanasti oli ta minu kõrval, et saaksin vajadusel luti suhu tagasi aidata, siis nüüd tirib Mirith ta enda juurde ja keelab minul tooli liigutada. Nii see väike vanainimene siis söömise kõrvalt kussutab õde. Ja kui mina julgen sinnapoole vaadatagi, saan õiendada.

Kusjuures, kohutav kamandaja ja õiendaja on ta kogu aeg olnud. Lasteaiaski käib mööda teisi lapsi ja õiendab, et need end riidesse ei pane. Teised emmed-issid naeravad end pooleks. “Emma-Riin, emmel hakkab palav, no miks need sukapüksid juba jalas pole?”. “Karl, issi ootab ju autos, no miiiida Sa teed?”. Nalja saab pea iga päev.
Ujumisõpetajagi olla teda kiitnud, et no sellist kolmeaastast pole enne näinud – ujulas muudkui käib ja hoolitseb teiste eest, vaatab, et kõik ilusti basseini saaks ja kõik korras oleks. Väike emme, mis muud!

Vanaema ütles ammu, et ju see Mirith mu beebi üles kasvatab ja ma hakkan väga hästi aru saama, mida ta selle all mõtles.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s