Tegutsemist täis kolmapäev

Posted: mai 22, 2008 in Uncategorized

Vahel mõtlen, et peaks blogi kinniseks tegema. Siis saaks rahumeeli kõikidest käikudest ja mõtetest kirjutada. Aga teisalt jälle ei raatsi, sest olen viimasel ajal kogenud, et mu blogil on palju rohkem lugejaid, kui ma arvasin ning osa neist ka lausa sellised, keda ma ei tunne.

Eile oli siis üks kiire päev. Veider oli täitsa, kui mulle õhtul kell 19 kohale jõudis, et ma pole midagi söönud. Öösel tegin see-eest muidugi kõik tasa, sain Selverist kanaga toorsalatit ja kooki…

Hommik algas ärkamisega. Ebameeldiv oli seda nii vara teha, kuna viimastel päevadel sai ju kaua põõnata. Aga kuidagi sain ikka hakkama. Lõpus läks muidugi veidi kiireks, aga jõudsime ilusti bussile ja arstile. Kuna enne meid oli veel kolm inimest, olin kindel, et jääme sinna igaveseks! Aga õnneks läks kõigil kiiresti.
Mirith oli väga heas tujus ja hakkamist täis, küsimuse peale, kust ta oma hiirekese sai, rääkis kohe esinemisest ja siristas arstitädile terve oma laulu ette. Too kiitis, et ime pole, et laulutüdruk – nii julge ja hakkaja.
Melian oskas ka eile väga hästi meeldida. Muudkui naeratas ja kudrutas, nii arst kui õde olid temast täitsa vaimustes. Muidu oli kõik korras, kurk ja kere puhtad, küllap see nohutorts ikka meie kuivast õhust on ja palavikust jälgi ei leitud. Puht igaks juhuks lükkasime vaktsineerimise järgmiseks nädalaks.
Jalad olid kanged, tunnistas ka õde ja oldi rahul, et saime massaažile saatekirja – seekord ju tasuta! Mirithil läks ikka paras summa sinna alla. Kaalus väike neiu 5770g ja pikkust 59.7cm. Ehk siis kasvame vähe, aga stabiilselt. Kaalu kohta ütleks ma sama, Mirith võttis ju alguses ligi kaks korda rohkem kuuga juurde, aga arst oli väga rahul. Eks võtab harjumist, et teine laps võib teistmoodi olla. Kõige tähtsam ju see, et võtab juurde.

Seejärel läksime ema juurde, et väikest sööta enne küllaminekut. Sain paraja üllatuse osaliseks, kui sisse astudes nägin et emal on külaline – minu sõber! Hiljem tuli muidugi meelde, et ta oli maininud, et ja miks see noormees sinna tuleb, aga esimene ehmatus oli küll paras.

Asusime siis Astridi poole teele. Kuna Kadri-Ann tegi bussidega parajat seiklust, jõudsime lubatust hiljem kohale, aga ma olin viisakas ja andsin teada. Külla saabusime veidi enne poolt12st. Sõime, jutustasime ja…Korraga oli kell juba pool4! Avastasin suure hirmuga, et pean ju lasteaiakoosolekule jõudma.
Aga Astridi juures oli tore. Täiesti hämmastav inimene minu jaoks. Kuidas saab küll olla nii, et piisab vaid tema tänaval nägemisest, et tuju heaks läheks? Temast õhkub soojust ja lahkust. No ausõna, üldse ei tahtnud külast ära minna. Nii mõnus oli istuda ja jutustada…Ja no muidugi tema suurepärane ja hõrk pikkpoiss…Mm. Suurepärane. Aga õnnekõike meeldib mulle Astrid.
Mirith mängis ta tütre asjadega ja oli vaimustuses, kui too ka ise koju tuli. Esimese klassi plika oli nagu valmis lapsehoidja, ma ei näinud oma last vist kordagi, jutuvada oli küll kuulda teisest toas. Mirith oli veel vanaemalegi muudkui rääkinud “Astree ja Astree”, vanaema ei saanud vaid aru, millest või kellest jutt 😀

Morme ja Melian

Astrid ja Mirith

Raven ja Kaaren

Melian

Mirith

Õhtul jooksin siis lasteaiakoosolekule. Tegemist oli siis järgmist aastat puudutava kokkusaamisega. Ausalt öeldes olin enamus aega nii ehmunud, et ei saanud suudki lahti. Ma ei suuda siiani oma mõtteid korrigeerida ja kõike seda teile ümber jutustada…Uskumatu, mille kõige üle võib vinguda! Ja kui palju negatiivset võib leida ühes väikses armsas lasteaiaruumis…Hästi, ma saan aru, et raudnarid pole lapsele just parimad, aga milles ometi kasvatajad süüdi on? Ega nemad oma palgast neid ümber vahetama pea ja vaevalt neilegi hirmsasti need koledused meeldivad. Aga ruum ise oli minu meelest küll armas…Või olen tõesti eluaeg nii halbades tingimustes elanud. Ei tea.
Ma saan aru, et kõik lapsevanemad tahavad oma lastele parimat. Aga seda on ju ammu teada, et sellesse valdkonda suunatakse liiga vähe raha. Ei saa ju nõuda, et lasteaed just meie rühma üleni korda teeks. Ja minu meelest on täiesti normaalne, et lapsevanemad löövad oma käe külge, see on siiski neljaks aastaks väga tähtis osa meie laste elust. Ma ei ütle, et kõik, mis juhataja rääkis, oli puhas kuld, sugugi mitte, liialdusi oli mõlemal poolel. Aga minu jaoks oli kogu see sündmus natuke liiga drastiline.
Põhikemplemine käis rühma värvide üle. Tjah. Siinkohal ma ei suuda veel seisukohta võtta. Ühelt poolt oli naljakas juhataja jutt, et tegemist on kunstniku väljatöötatud värvidega ja meil suurt midagi valida pole…Teisalt, kui nii, siis nii. Kuna meil on võrdlemisi päikese eest varjatud rühm, oleks tõesti võinud meile vähe parema valiku jätta. Eks paistab, mis saab.
Vanaema juurde tagasi jõudsin alles kolme ja poole tunni pärast, nii et võimas vaidlus käis. Kurvaks uudiseks oli see, et järgmisel aastal tõuseb taas märgatavalt kohatasu. Oeh.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s