Kuidas halvast päevast võib kasvada ilus…

Posted: mai 25, 2008 in Uncategorized

Eile hommikul ärkasime imekombel kell pool11. Kaheksast ronis Mirith mulle kaissu ja olin kindel, et varsti on äratus. See mulle väga ei meeldinud muidugi, kuna olin ise alles vaevu peale kahte magama saanud. Aga tõesti, ta jäi uuesti magama ja mina olin pool11 esimene, kes ehmatusega silmad lahti lõi.
Selge oli seega üks – niipea, kui üldse, need neiud mul magama ei jää. Aga mul oli vaja tööd teha! Sõime vaikselt hommikust, vaagisin niisama ja otsustasin – ei ühtigi, õues on ilus ilm, kuradile halb tuju ja kõik muu, me läheme randa jalutama. Tuuline küll oli, aga soojalt riidesse (iseenda muidugi unustasin…Õnneks oli sallike kaasas) ja minek!
Jalutasime randa ja et sellise ilmaga õues nukrutsemine on raske ja ka Mirithil läks imelik vingumise tuju üle, olime juba parajalt mänguhoos. Ja siis…Ilmusid järsku nurga tagant Brita ja Uku! Olime nimelt üks ühelt poolt ja teine teiselt täitsa kogemata ühele mänguväljakule saabunud. Vägev. Brita rääkis kah, et oli plaaninud mulle helistada, aga plaaniks see jäigi. Mul oli muidugi ütlemata hea meel kohtuda, sest nagu arvata oli – ega järgnevate tundide jooksul Iti minust eriti välja teinud.
Mingil hetkel otsutasime minna kohvikusse sööma. Avastasin ühtlasi, et Melian oli üle nelja tunni maganud – oleks justnagu aeg süüa temalgi. Läksime Lehe kohvikusse. Enne seda olid Uku ja Iti avastanud mingi kahtlase rollimängu, mu tütreke jäi Emme rolli ja tema suur sõber Kiisu omasse. Nii nad seal kohvikulauas pidevalt miilustasid. Uku oli ka tõeline härrasmees, küll söötis enda friikartuleid Mirithile, küll pakkus juua. Kõige naljakam oli muidugi see, kui Mirith ei soovinud enam kastmega friikartuleid – siis Uku kastis friika kastmesse, limpsis kastme ära ja andis kartuli neiule. Ja kui õnnelikud nad ise sealjuures olid! Meid kimbutama tulid ka väiksed varblased, kes järelejäänud toidust oma osa said. Brita arvas, et ehk on vürtsid neile kui meile narkootikumid.
Imelikul kombel ei olnud Mirith üldse mingeid väsimuse märke ilmutanud. Seega ma teda nii väga kodupoole ei sundinud kah. Uku ja Brita saatsid meid ning tee peal jäi tüdrukuga jutt, et läheme veel oma kodu kõrvale kiikuma. Kui me sinna jõudsime, mainisin seda aga kõva häälega, mistõttu Uku hakkas protesteerima, et tema tahab ju kah. Oh mind, ma üldse ei mõtle! Seega venis päev veelgi pikemaks, mängiti seal turnimiskohas mingisugust kodu-mängu ja joosti niisama ringi. Meie Britaga saime rahulikult vesteleda, sest ka Melian otsustas terve päeva maha magada. Vahepeal vänderdas veidi, kohvikus tahtis sülle, aga üldiselt oli väga tubli laps.
Koju jõudsime vist alles seitse läbi. Ja imelikul kombel jäi magama hoopis emme! Mirith vaatas Jänku-Jussi ja nosis veidi, Melian siputas rahumeeli oma voodis. Mina heitsin korraks pikali…Ja ärkasin hirmuga pool9! Siis käisid mõlemad kähku pesust läbi, Melian päris vannis ja magama.

Täna hommikul ärkasime…11:15. No mis siin maailmas küll toimub 😛 Tegime oma vähese jahunatukesega kahtlaseid pannkooke ja kõlgutasime niisama jalgu. Kokkulepitult helistas aga Brita ja nüüd me juba jälle jooksemegi Mirithi suure sõbraga kokku saama, kellest terve eilne õhtu vaterdati. Norisin ka laste isalt kaamera laenuks, nii et õhtul-homme saate pilte!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s