Õnnetunne

Posted: mai 27, 2008 in Uncategorized

Õhtu. Heas tujus laps käib kui kass ümber palava pudru, ainult et minu ümber, “Ega ma ju veel ei pea magama minema”. Kuna aga telekast tuleb kole asi ja kell on juba veidi üle 9, suunan ta siiski magamistuppa. Vaikselt hakkab sealt kostma vingumist, püksihaak ei taha ise lahti tulla. Ennetamaks õnnetuks minevat õhtut lendan naerunäol ja raketihäält tehes talle peale. Natuke kõdistamist, natuke paitamist, natuke müramist, palju naeru ja kilkamist ning püksihaak saigi lahti. Õhuvanni võttev Melian kilkab teisest toast kaasa, miks me küll tema seltskonnast välja jätsime? Toon ta magamistuppa ja hakkan tallegi ööriideid selga panema. Pisipiiga on haruldaselt heas tujus, naeratab nii laialt, et ma jään hetkeks vaatama, kuidas see naeratus talle küll näkku ära mahub. Meie uus lemmikmäng on kõhu peale puristamishäält tegemine. Sellega hakkavad itsitama mõlemad piigad. Mirithil on komme lolluste peale nii ennastunustavalt naerda, et Sa lihtsalt ei saa ise naermata olla ja eks tema laseb ju selle peale aina edasi. Nii me siis lagistasime kolmekesi, kuni Melian ühel hetkel mind vaatama jäi, näoga, et kuulge, see asi läheb juba tobedaks. Peale pikka naeru tundsin end lausa väsinuna.
Väike riides ja voodisse siputama asetatud, läks suurem hambaid pesema. Istusin ise selleks ajaks korra arvuti taha, et poolelijäänud pildiüleslaadmist lõpetada. Mõne aja pärast roomas mu silme eest mööda üks Mirith. Ta kadus voodisse ja hakkas siis mind kutsuma: “Emme, õekene tahab ju süüüa, piiiima, ainult Sinul on ju tisssiiid”. Naerdes läksin tagatuppa. Piisas mul vaid särk üles tõsta, kui Meliani suured silmad särama lõid ning käekesed imekiiresti siputama hakkasid. Ja no see kaval muie, mis nüüd enamus tegevustega kaasas käib…
Asusime sööma. Seda ma üldse ei hakka korrutamagi, kui jumalikult mõnus tegevus on imetamine. Mõne aja pärast küsib Mirith oma voodist: “Emme, mis me siin enne tegime?” “Eee, mürasime?” vastan. “Emme, mulle meeldib mürada.” Naeratan. “Emme. Ma armastan Sind.” “Oh, kallis, ma armastan Sind kah.” “Ja õde!” “Jah, õde ka loomulikult. Head und”. “Head und, emme”.

See on täiuslik õnn. Milleks ma üldse vajan midagi enamat? Nendel hetkedel oleme olemas vaid mina, mu tüdrukud ja tagatuba, kus mängida. Ülejäänud maailma ei ole olemas. Ja ülejäänud maailma polegi vaja, kui me üksteisel olemas oleme.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s