Värvide lummuses

Posted: mai 28, 2008 in Uncategorized

Meie päevad mööduvad ikka mänguväljakute tähe all. Peab tunnistama, et ma naudin seda totaalselt. Sel hetkel, kui ma ütlen Mirithile: “Mine, mängi,” ning kinnitan Meliani käru piduri algab teine maailm. Pingile istudes justnagu vabastan end kõigest muust. Eks üksi olles kipuvad vahel ka seal muremõtted pähe, aga linnas kõndimise ja kodus olemisega siiski võrrelda ei anna. Eriti hea on muidugi kellegagi omi mõtteid seal jagada. Ja koos vaadata laste mängimist ja tegutsemist ning tunda end aegajalt neile vajalikuna, kasvõi nina pühkides. Aitäh, Brita, et oled olemas olnud.

Täna hommik oli jälle veidike õnnetu. Mirith ei saanud taas lasteaeda minna. Kolmest korrast üks. Tjah. Eks paistab, mis tulevik toob. Praegu on see lugu lihtsalt kurb. Ja eriti õnnetu oli muidugi see laps, jalanõud jalas, jope lõdvalt käsivarrel rippu, pisarad silmis.
Aga nii me siis kõik koos jooksime. Meliani tuli nimelt vaktsineerida ja meil oli kiire.
Kabinetis arvas Mirith, et see on valus ja ei meeldi õele. Nõustusin. Rääkisin ka talle, et kui tema väike oli, siis ta enamasti magas need sutsud maha, oli nii tubli. Isegi vaktsineerija, ta on meil tohutult tore, ütles: “Jah, Sina olid väga hea tüdruk.” Ei tea, kas ta tõesti mäletas või ütles seda niisama, aga see oli armas.
Ja nagu praktikant hiljem kommenteeris, ega õde saanud siis kehvem olla. Kuigi tegemist kibeda süstiga, vaatas Melian mind ja praktikanti, tegi mulle veidi mossis nägu ja lutsutas siis oma lutti edasi. Ei ühtegi piuksu. Hämmastav. Ja muidugi tubli.

Hommikul sain pakiteate. Karinilt. Kui enamus pakke ei kibele mul, siis see on “tuleb-kohe-järgi-minna”-pakk. Lehel olev kaal andis ka aimu toredast üllatusest. Ja kuidas siis teisiti! Pakike sisaldas endas lisaks soovitud peapaeltele Mirithile ka paepaelu mulle, suurt hulka kauneid patsikumme, üliarmsaid kleepse (mille üle mul oli maniakilikult hea meel), imearmsaid riideid ja papusid Melianile(kas te teate kui jumalikult nunnud on kolmekuusele mõeldud papud!) ja kahte superägedat suvekleiti Mirithile. Me ei saanud enne magamagi minna, kui oli vaja peapaelad kõik läbi proovida ja valida, milline homme lasteaeda saab.
Ma ei oska Karinit enam ära tänada. No ausõna. Esiteks on tal nii laitmatult hea maitse ja oskus jumalikult armsaid ja vajalikke asju saata. Teiseks see, et ta neid üldse saadab. Et ta mõtleb meie peale, me väiksed ja lihtsad siin teises Euroopa otsas. Oh. Nii mõnus oli vaadata seda värvilist kuhilat keset mu voodit. Ei raatsi neid asju kasutusse võttagi, tahaks aina imetleda ja lapata. Kui keegi oleks meid kõrvalt näinud, oleks ta ilmselt kõva häälega naernud. Kilkasime nagu väiksed tüdrukud – kes me ju tegelikult olemegi. Oeh. Aitäh, Karin, aitäh, et oled nii kirjeldamatult hea.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s