Siis, kui on valus

Posted: mai 31, 2008 in Uncategorized

Siis, kui on valus. Mida siis teha? Oma lühikese eluea jooksul ei ole ma veel ühegi nipiga tutvunud.
See ongi emaks olemise juures üks ühtlasi imeline ja samas kohutav asi. Lapse valu. Kui Sa näed oma lapse kurbust, vaatad tema küsimusi täis silmadesse ja ei oska talle midagi öelda…Sa võtad selle valu üleni endasse, suunad lapse mõtted eemale, paned ta magama ja. Ja edasi? Kuidas seda valu siis enda seest välja saada? Sest lisaks enda mõrvarlike emotsioonidega tegelemisele on Sinu sees ka lapse valu. Imeline on see võime valu endasse võtta. Ka füüsiliste haiguste puhul. Lapsel tõesti hakkab parem. Kuigi jah, kahjuks ei mõtle keegi sellele, mis Sinust pärast saab.
Ma olen ühtlasi tähele pannud, et oleme teatud koha pealt ristivastupidised. Kui minul just väsimusega kõik peast kaob ja aju enam ei tööta, on Mirithil vastupidi. Just väsinud ja veidi vinguvas peakeses genereerib ta jaburaid ideid ja sügavaid küsimusi. Aga alati ei saa ju vältida lapse väsinud olemist. Sest eelnevad suurepärased toimingud tihti tingivad hilisema väsinud oleku.
Ühtlasi tahaks kurta. Tahaks kurta, et maailm on nii mõistmatu. Kuidas Sa kaitsed oma lapsi võõraste eest, kui oma lähedased teevad haiget? Kuidas Sa vastad küsimustele, millele isegi ihkaks vastust teada? Miks inimesed ei mõtle? Ei mõtle ometi lastele. Või hea küll, oled egoist ja võimetu, siis on seda nii raske tunnistada? Miks aina valetada, et kõik on ilus, aga tegelikult mitte midagi teha. Miks valetada, et hoolid? Kui mind miski ei huvita, siis ma ei vaevugi valetama. See ei huvita mind ja ma kõnnin minema.
Laste siirus on nende hukatuseks. Ta usub iga Su sõna kui kullatükki. Minagi olen selle koha pealt väike laps. Miks valetada? Ma ei ole seda kunagi mõistnud. Julged teha, julge ka tunnistada. Samas jah, olen oma elus seda kohanud küll, et liigse avameelsusega ka enda negatiivse poole suhtes ma hirmutan inimesi. Aga no mis teha. Ma eelistan jääda pigem ausaks. Ja väike laps ju samamoodi, ta ei mõista. Ta ei mõista, miks öeldakse asju, mida ei tehta. Mirith näiteks ei mõista isegi plaanimuutusi. Kui me tuleme ja ma ütlen, et lähme sealt poest läbi ja mingi hetke pärast ümber mõtlen, pole ta sellega nõus. “Sa ju ütlesid, et me lähme sinna poodi.” Üritan seletada, et mõtlesin ümber või et mul on just konkreetsest poest midagi vaja. Ei, see ei kõlba. Ja vahel solvutakse pisarateni. Sest sõnad, mu kallid inimesed, on puhas kuld.
Mulle ei meeldi, et ma pean oma lapsele nii vara tutvustama, et see pole nii.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s