Vihmaveelombid

Posted: juuni 20, 2008 in Uncategorized

Hakates sättima end lasteaedaminekuks, juhtusin aknast välja vaatama. Oo õudust. Väljas oli torm. Kiirkorras sai Memme siia palutud, Meliani valvama. Õnneks ta sai tulla, tänud talle. Ise kebisin vihma trotsides bussile.

Veider oli Mirithi kapi sisu lihtsalt kotti lüüa, öelda “Head puhkamist” ka lauluõpetajale ning ära tulla. Niisiis, üle kuu aja me enam seda maja ei külasta. Puhkus. Hommikuti saab kaua magada, päeval rannas peesitada ja õhtuti mänguväljakutel turnida. Mm.

Koju tulles oli vihmasadu minimaalseks vähenenud ja lasin Mirithil lompides hüpata. Ei ole midagi ehtsamat kui lapse rõõm selle üle, et ta näeb ühte suuuurt lompi. Oh ja ah ja jeei kostus iga nurga peal. Ja seal on lomp ja seal ja seal… Valmis olla, kohtadele, läks! Ja Itikas jooksis ja hüppas ja kargas ja naeris ja kilkas ja jooksis ja. Maja kõrval üht suurt lompi nähes kostus ta suust: “Emme, sellest lombist liiihtsalt PEAB läbi minema!” Siiras, nii siiras.

Kodus tekkis tahtmine ta koos riietega pesumasinasse visata. Isegi kapuuts oli sopane. Ja püksid puusadeni läbimärjad. Aga see salkus juuste vahelt paistev naerutus on seda sajakordselt väärt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s