Lapsesuu ei valeta

Posted: juuni 27, 2008 in Uncategorized

Eile sõitsime bussiga. Üks noor naine võttis end ukse äärde seisma, et järgmises peatuses väljuda. Meie istusime kohe ta vastas. Mirith ütleb: “Vaata, emme, tädil on nii ilus lillega patsikumm. Kollane ja puha.” Ma kaagutan kaasa, umbes et ja kallis, väga ilus. Naine naeratab.
Seejärel ütleb Mirith: ” Aga tädi ise on kole.”
Klõmpspuhh. Minul suu kinni. Naisel naeratus kadunud. Mirith ise rõõmus ja roosa. Õnneks läks naine kohe maha.
Üritan siis lapsele seletada, et kõik inimesed on ilusad (jaadajaada, eks ole) ja nii ei tohi öelda. Et talle ju kah ei meeldiks. Mirith nõustub minuga. Kuskilt tuleb teema, et inimesed võivad vahel kurjad olla, aga mitte koledad. Hoopis kollid on koledad.
Minutiline vaikus. “Jah, emme. Tädi oli koll.”

***

Pärnus liigub ringi üks selline…gootilik mustas noormees. Tal on pikad lõngapatsid, palju rihmu ja üleküllastunud aksessuaare, ogasid ja värke-särke. Noh, teate küll. Tunnen üht tüdrukut, kes temaga koos liigub, tollega oleme ikka tänaval paar sõna vahetanud ja Mirith on seda noormeest näinud. Ükskord väitis ta mulle tükk aega et tegemist on tädiga. Noormees on selline lühem ja kõhnem kah. Seletasin siis ära, et ikka onu.

Täna nägime seda noormeest läbi bussiakna. Mirith hõikab üle bussi: “Emme, seal on see meie tuttav tsirkuse onu! “
Pärast seletas veel mitu korda, et äkki oli ikka tädi. Või onu. No ei teagi, eks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s