Lapsesuu ei valeta

Posted: juuni 27, 2008 in Uncategorized

Eile sõitsime bussiga. Üks noor naine võttis end ukse äärde seisma, et järgmises peatuses väljuda. Meie istusime kohe ta vastas. Mirith ütleb: “Vaata, emme, tädil on nii ilus lillega patsikumm. Kollane ja puha.” Ma kaagutan kaasa, umbes et ja kallis, väga ilus. Naine naeratab.
Seejärel ütleb Mirith: ” Aga tädi ise on kole.”
Klõmpspuhh. Minul suu kinni. Naisel naeratus kadunud. Mirith ise rõõmus ja roosa. Õnneks läks naine kohe maha.
Üritan siis lapsele seletada, et kõik inimesed on ilusad (jaadajaada, eks ole) ja nii ei tohi öelda. Et talle ju kah ei meeldiks. Mirith nõustub minuga. Kuskilt tuleb teema, et inimesed võivad vahel kurjad olla, aga mitte koledad. Hoopis kollid on koledad.
Minutiline vaikus. “Jah, emme. Tädi oli koll.”

***

Pärnus liigub ringi üks selline…gootilik mustas noormees. Tal on pikad lõngapatsid, palju rihmu ja üleküllastunud aksessuaare, ogasid ja värke-särke. Noh, teate küll. Tunnen üht tüdrukut, kes temaga koos liigub, tollega oleme ikka tänaval paar sõna vahetanud ja Mirith on seda noormeest näinud. Ükskord väitis ta mulle tükk aega et tegemist on tädiga. Noormees on selline lühem ja kõhnem kah. Seletasin siis ära, et ikka onu.

Täna nägime seda noormeest läbi bussiakna. Mirith hõikab üle bussi: “Emme, seal on see meie tuttav tsirkuse onu! “
Pärast seletas veel mitu korda, et äkki oli ikka tädi. Või onu. No ei teagi, eks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s