Laevasõit

Posted: juuli 6, 2008 in Uncategorized

See suur mürakas on meie suurepärane reisiauto. Äge, eks. Mu vennaraasu oma. Suured tänud talle siinkohal, et oma sõidukit meil laenata lubas, muidu oleks see reis vist ära jäänud, kuna vanaisa auto otsustas lootusetult katki minna paar päeva enne reisi.

Minu jaoks oli see laevasõit elus esimene. Kunagi ammu-ammu, iidsetel aegadel olen käinud tiiburiga Soomes ning praamiga Hiiumaal. Aga see on ka kõik.
No päris maalt ja hobusega, nagu Mirith, ma siiski polnud. Ma seletasin, et laev on meie maja suurune ja seal on kõik poed ja asjad sees. Sellest hoolimata küsiti keset hommikusööki, kui laev juba merd seilas, kõva häälega üle restorani: “Aga emme, millal me laeva peale läheme?”

Sadamas läks kõik valatult, ei pidanud eriti kaua ootamagi. Laevas vahtisime veidi ammuli sui ringi ja läksime siis, näljased nagu me olime, toidukohta otsima. Tegemist siis tüüpilise Rootsi lauaga, kus oli palju head ja paremat. Seal me sõime. Nämm-nämm.
Meie ees lauas istusid neli kaunist blondiini, kes tõenäoliselt Soome shoppama sõitsid. Kolm neist olid hirmpeenikesed, üks selline tavaline saledake. Kui nood kolm sõid vaid puuvilju, siis viimasel olid ikka võileivad tehtud. Kurb oli vaadata, kuidas ta neid justnagu häbenedes sõi, vahepeal käsi ees ja vahepeal teisele poole vaadates. Ühe jättis lausa alleski.

Ma käisin korra poodi väisamas, jättes vanaema Itiga söögikoha kõrval olevasse mängutuppa, kus ma enne Meliani söötsin. Kuid mu mälusopis vedeles info, et kuskil laeval on suur mängutuba. Ja see, kuhu nood jäid, kindlasti suure alla ei sobinud, mitte kuidagi. Niisiis otsisin selle üles ja viisin nad sinna. Muidugi suutsin seda valjult hüüatada üle terve ülemise väikse mängutoa, nii et koos meiega veel paras seltskond rahvast alumisele korrusele suundus. Aga mängutuba oli vägev. Edasi nägin Mirithit vaid korra, kui ta tualetti minna soovis.

Vahepeal tuli sinna üks noor Soome neiu, kes tasuta lastele maalinguid tegi. Mirith sai ühe käe peale värvilised tähekesed – kõige igavam pilt, ma üritasin teda ümber meelitada, vahepeal isegi piilus juba pealuu poole (ohhoo?), aga valis ikkagi tähekesed. Hiljem lasi teise käe peale liblika kah teha ning teatas tähtsalt, et ta ei pese oma käsi enam kunagi, sest kui ta augustis lasteaeda tagasi läheb, siis teised lapsed tahavad kah neid näha 😀 Suureks kurvastuseks kulusid pildikesed õhtuks peaaegu maha.

Toosama neiu andis ära minnes Mirithile pusle, kui Mirith vinguma hakkas, et ta lahkuda ei soovi. Vanaema naeris, et õhtul tee kõvemat häält, saad suurema pusle.

Laevas nägime kah klubikat, kes mu väikse tütre nimekaim. Mitte küll päriselus, vaid klubis. Olen tema tegemisi vaikselt ikka blogist jälginud ja väga meeldiv oli päriselus kohtuda. Metsikult soe inimene, täpselt nagu mulle tundus. Hämmastas mind aga see, et hoopis tema mees oli mind ära tundnud. Ma nägin neid juba einestamas, korraks vahetasime seal paar sõna ja edasi jutustasime tualetis (!) ja mängutoas.

Ühel hetkel hakkas Soome väga lähedalt paistma. Paeluv oli nii seal sõita ja maad vaadata. Kuna mul oli pisike seebikas kaasas, siis eriti häid pilte ei saanud.

Soomest räägin eraldi postituses, sest muljeid on palju.

Hommikuse reisi ajal häiris mind tohutult laeva kõikumine. Ma lausa tuikusin vahe peal. Vanaema vaid naeris. Õnneks oli mul käru, millest kinni hoida. Veidi hakkas mul ka paha, söögi ajal, aga see läks õnneks üle.
Õhtul enam nii hull polnud.

Õhtust laeva pidime kaua ootama. Laev jäi ka väljumisega veidi hiljaks ja Mirith sai juba kurjaks. Sellest hoolimata läks meie einestamine üsna ilusti. Kuigi lapsuke hakkas lõpuks juba meid takka kihutama, et me kiiremini sööks, tema tahab tuttu…
Õhtune rootsi laud pani mul käed värisema. Olin juba parajalt näljane ja oo jumal, seal oli kõike. Ma ei teadnud, mida võtta ja mida jätta. Mirith ei olnud seevastu eriti näljane, niisiis sain ka tema toidu kinni pista. Mm. Kõht läheb tühjaks sellele mõtlemise peale.

Kajut oli armas. Ma küll ei kujuta ette, et seal keegi võõras oleks olnud. Kasutasime me muidugi ainult kolme voodit, Melian magas minu kaisus. Aga väga mõnus oma toake oli ja lapsed magasid ilusti, mina niisamuti. Vanaema vaid oli veidi unetu.

Olime juba parajalt väsinud pikast päevast ja seetõttu enam eriti midagi teha ei jõudnud laevas. Teinekord tahaks lasteta minna, Mirithile oli see päev ikka liig pikk, ja siis õhtul ka ehk veidi laeva ööelu piiluda.

Käisin siiski korra ka tekil ära. Kaunis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s