Soome

Posted: juuli 13, 2008 in Uncategorized

Soome jõudes oli meil kohe sadamas vastas Sirly koos oma armsa tütrekesega. See oli väga mugav. Edasi jalutasime siis linna poole. Kuigi see osa Helsingist meenutas palju Tallinnat, oli erinevus puhtuses ning majade seisukorras. Kõik kaunid hooned, nikerdatud, vanad ja uued, olid kordatehtud.
Möödusime ühest väljakust ja seal olevast hoonest, aga huvitav, millega tegemist? Kas mingi raekoda? Kirik? Teater? Elumaja? 😀 Seal ees oli ka üks kuju, mida olen varem pildilt näinud.

Kummaline kaunis hoone.

Edasi läks suuremaks shoppamiseks. Imekombel võttis see terve päeva aega ja praktiliselt miskit muud me teha ei jõudnudki! Kõigepealt piilusin paari poodi, mis ka Pärnus olemas. Täitsa naljakas, kui erinev oli kaubavalik. Pea kõik, mis meil olemas, oli ka seal, aga kaupa kolm korda rohkem. Näiteks üks pruuniga kleit Lindexis, mida mitu korda piilumas käisin Mirithi jaoks – seal oli samasugust ka rohelist ja oranži! Ja eks kõik muud asjad kah.
Eesti on vaeslaps vist ikkagi, hoolimata oma metsikutest hindadest.

Siis muidugi kuulus H&M. Kust ma endale ei saanudki midagi. Lasteosakonnas kahjuks aled peaaegu puudusid. Ei teagi, kas olid juba läbi saanud või polnud veel alganud? Sain pooleteistkümne euroga Melianile järgmiseks talveks imearmsa mütsi, mis oli muidugi super. Ja Mirithile pakikese patsikumme. Pigem ostmise pärast. Ilusaid riideid oli muidugi küll ja veel.


Selline oli meie väiksem shoppaja. Muumi kaasas, nagu Soomes kohustuslik.

Kusjuures, see Muumibeebi on nüüd suur lemmik ja käib meiega igal pool kaasas. Teda on hea kallistada, kui uni kimbutab. Ja niisama igavusest närida. Selle tõi laste bioloogiline tekitaja kunagi ammu Soomest Mirithile, aga too oli siis juba liiga suur, et selle vastu huvi tunda. Aga imearmas on ta küll. Kahjuks minu armastatud Cotoonsid peale ei lähe eriti. Naeratatakse neile küll, aga…Ma lohutan end sellega, et nad natuke liiga suured veel, et kaissu võtta (varsti lähevad väiksemaks, ausõna).

Kell hakkas palju saama ja otsustasime ette võtta operatsiooni “Õ”. Ehk siis Melian linasse ja Mirith kärusse. Esimesega polnud üldse probleemi. Teisega alguses kah mitte, Mirith oli vaimustuses. Ja kuna seal on veelgi suuremad lapsed kärus, ei vaatanud ka keegi meid imelikult. Mirith aga sai üsna varsti aru, et asi on jama. Vahepeal käis ta ka kärust väljas. Ja seejärel pani vanaema talle silma peale ja sai ta magama. Ta magas küll vaid tunnikese, aga sellest üldiselt piisas.

Edasi suundusime kaubanduskeskusesse. Jälle tuli Tallinn meelde, iga nurga peal ehitati midagi. Kaubanduskeskus oli äge. Lastetarbeid eriti ei näinud, küll aga riideid igas kujus. Sirly rääkis, et sealt leiab ka Lennet, aga korraliku juurdehindlusega.
Ja siis…siis leidsin kaks suurepärast poodi. Ja tehtud ma olingi. Seal veetsime vist peaaegu kaks tundi. Vanaema, Sirly ja lapsed ootasid kõrval kohvikus. Ma suutsin neile parajalt peavalu valmistada seal, ma usun. Aga no see tasus end ära. Sain endale imearmsa latekslipsu ja rohkem kui poole odavalt needid, kui Eestist oleksin saanud. Jeppikkajee!
Ja kui ma rikkaks hakkan, lähen unustan end sinna poodi. Seal on kõike! Mulle!

Vahepeal nägime tualetis käies kummalist järjekorda.


Alternatiivikud ootavad midagi.

Ei teagi, mida nad seal ootasid. Aga järjekord ulatus nurga taha ja sisaldas endas ikka mitusada inimest vist. Ja kõik pungid-emod-gootid-metalid. Ei tea, kas mingi esineja või piletijärjekord või…Põnev oli. Meie järgi tulid ka teised inimesed aknast välja vaatama, et mis seal toimub.

Üldse oli Helsingi alternatiivikute paradiis. Kui mul oleks fashion-blog, oleks ma sinna klõpsima jäänudki. Oli nii naermaajavaid kui ahhetama panevaid inimesi. Eesti tänavastiil on ikka hirmus igav selle kõrval. Ja mulle on alati meeldinud teisi vaadata.

Seejärel väike lõunapaus. Istusime treppidel kõrvu õlut joovate punkidega ning sõime võileibu.


Hanna Grete ja Mirith


…mängivad treppidel.

Mina jooksin vahepeal mõne poe läbi ja siis suundusime Foorumisse. Sealt sain lõpuks kleidi, nii üht silma pooleldi kinni pigistades. Selleks ajaks oli kell palju ja lapsed kui ka mu reisikaaslased väsinud (mina olen väsimatu, muidugi) ja kondasime üsna vähe. Pärast tuli välja, et seal oli veel üks alternatiivne pood olnud. Nuuks.
KappAhlist saime meeldiva üllatuse osaliseks – tahtsin endale ja lapsele 5-euroga papusid osta. Müüja aga juhatas, et neil selline pakkumine, et saan ühe soodusasja veel tasuta juurde. Ja seega, kuna Melian nõudis süüa, haarasin imekiirelt ühed sokksussid, mis kunagi Melianile saavad. Karta on, et Eestis poleks küll mu tähelepanu sellele juhitud, räägitakse ju küll ja veel, kuidas müüjad nii endale asju saavad. Aga see on muidugi puhas subjektiivne arvamus.
Pärast, muide, avastasin, et sussid on roosade pealuudega.

Edasi algas tagasiteekond sadamasse. Poole pealt hakkas vihma sadama. Kuna mul istmeosal vihmakilet pole, oli abiks Maxima kilekott.


Meie redutamispaik.

Poole pealt lasime lõpuks Sirli ja Hanna Grete koju issi juurde. Suured tänud neile meiega veedetud päeva eest veelkord!
Tee peal suutsime kaotada oma imearmsa lapiteki, jutusta veel, eks. Õnneks suutsin selle üles leida, kui tagasi jooksin. Ja laevareisist te olete juba lugenud.

Üldiselt oli väga vahva päev. Annad näpu, võtab…Tahaks jälle. Kahju, et seekord nõrkemiseni shopata ei saanud. Aga sain siiski armsaid asju ja kogutud raha kulutatud, nii et. Kordaläinud reis. Mirithist vaid kahju, et ta paljuski kaasa tilpnes. Ma tõesti arvasin, et jõuame ka mänguväljakule. Aga terve päev kadus kuhugi. Vähemalt minu jaoks.

Mirith oli igal juhul rahul. Räägib siiani, et varsti läheme jälle Soome.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s