Tüliõunad

Posted: august 5, 2008 in Uncategorized

Uh. Ma olen juba maininud siin blogis vist, et mulle ei meeldi käimistoolid. Paar päeva tagasi suutsin end aga taaskord lolliks vihastada ühes käimistoolide teemas, kus avaldasid arvamust just sellised inimesed, kes minus selle sallimatuse on tekitanud. Ei, ma saan väga hästi aru, et vahel on käimistool kasulik ja lausa arsti soovitatud. Seda siis, kui laps on aastane ja ei taha veel hästi kõndida, kuigi jalad on korras. Siis ta vajab veidi abi.
Aga kuidas kasutavad meie noored emad seda imelist vidinat? Ikka kahekuune tooli ja tundideks! Te mõelge vaid, milline suurepärane lapsehoidja. Ja siis on veel uhkus, et lapsel avaldub normaalne jalgadega sõtkumisrefleks (“Vaata, mu laps kõnnib, niiii armas!”). Võeh. Ausõna. Mul kangestub vaimusilmas pilt sellest vaesest äravajunud väiksest…Miks, miks see ometi vajalik on? Ei ole ju nii raske aru saada faktist, et paarikuune laps ei ole võimeline end püsti hoidma, see polegi vajalik. Ta selgroog on õrn ja paika vajumata, see ei ole võimeline last isegi 10 minutit õiges asendis hoidma!
Ausõna, no vahel on tunne, et me kasvatame enda meelest armsaid nukukesi, keda riietada ja kellega jalutada ning ühel hetkel kaob ta meie elust ja punkt. Kuidas ometi ei suudeta ette mõelda sellele, et me kasvatame inimesi, kes elavad veel 80 aastat? A’la “aga minu ja sõbrannade lapsed on juba neljakuusest saadik käimistoolides ja aastaselt neil pole seljad kõverad!” No oleks see elu nii ilus, et sellised probleemid avalduvad kohe. See läheb samasse kategooriasse emaga, kes suitsetas terve raseduse aja ning beebi sündides uhkustab, et näe, polegi ühtegi puuet – ise samas mõistmata, miks ta laps vaid närviselt karjub, kolmeaastaselt ikka veel öösiti ärkab ja koolis keskenduda ei suuda. Kuidas küll inimesed ei mõista, et elu pole nii must-valge.

Teine mu lemmikteema on beebide söömine. Minu arust on siiralt iga ema enda valik, millal ta alustab lisatoiduga. Kahekuusele püreed anda on minu jaoks veidralt vara. Samas, ma ise olen teine äärmus, kelle lapsed enne 6ndat elukuud lusikatäitki ei saa, mõni nimetab seda lausa lapsepiinamiseks. Aga see on igaühe enda asi. Ja no kuulge, ma austan teie valikuid, austage ka minu omasid.
Kuid mil iganes Sa asjaga ka ei alusta, võiks kulutada selle ühe õhtu vastavasisuliste materjalide läbilugemisele ja teada saada, et neljakuusel on väga raske liha seedida.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s