Beebide paraad

Posted: august 30, 2008 in Uncategorized

Reedel, 22sel augustil viis tee meid Tallinnasse. Siiani on uskumatu tegelikult, et ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin üksi kahe lapsega rongi, päälinna. Mina, kui teada-tuntud paanitseja ja ettemõtleja olen kraadi võrra kergemaks muutunud. See sai alguse paar kuud tagasi, kus võtsin endale eesmärgiks asju mitte üle mõelda. Ja üks osa sellest oli sujuvalt ka asjade tegemine ilma aga’deta. Eks seetõttu on meil olnud sel suvel palju vahvaid reise ja käike, mis kardetavasti enne oleks olemata olnud.

Varahommikul sebides suutsime loomulikult ülinapilt õigest bussist maha jääda. Kohe tuli teine, mis viis rongijaama lähedale. Kuid arvestasin valesti (jällegi, loo-mu-li-kult) ning sõitsime ühe peatuse võrra liiga kaugele. Õnneks oli mul Anni linas, kuna arvasin, et tühja käru ehk suudan rongi vinnata. Meil siin ju pole normaalset perrooni, tuleb mööda taevatreppi rongi ronida. Käskisin siis Mirithil kärusse istuda ja pistsime punuma. Mõlemad lapsed olid asjast pehmelt öeldes üllatunud. Kuid, me jõudsime rongile. Ja see oligi kõige tähtsam.
Rongi ees seistes sain muidugi aru, kui loll oli mu idee üksi käru rongi saada. Hea, kui iseendagi sinna saan! Õnneks tuli üks vanem naine meile ap
pi. Rongisõit möödus lihtsalt. Alguses lapsed magasid ja minagi tukastasin, kõrvaklapp kõrvas. Pärast sõime kõik kambakesi. Melian otsustas Tallinna jõudes küll laulu lahti lüüa, aga see oli vaikne ja sõbralik (loodan, et ma kõikide rongissõitjate elu sellega igaveseks ära ei rikkunud :D).
Nii et rohkem kui ideaalne sõit!

Tallinnas olid Anna ja Karl meil vastas ja me jalutasime veidi mööda linna. Itikas soovis tualetti, eks põhiliselt seepärast. Lisaks ostsime piknikule veidi toidukraami kaasa. Sõitsime trolliga kuhugi Vabaõhumuuseumi lähedale ja korjasime Anna kaksikud peale. Ning hakkasime jalutama. Naljakaks tegi asja see, et olime mõlemad enne kilkanud foorumis, et noh, meid tunnevad ikka kõik ära, kui uuriti, kuidas me oma kamba värava taga ära tunneme ja otse loomulikult (!) jäime me ligi pool tundi hiljaks. Viimasel sirgel otsustasid Mirith ja Karl kogu oma venitamistaktika mängu panna.
Aga kohale me jõudsime ja piknikku me pidasime. Süüa oli kaugeltki liiga palju, aga noh. Eks herilastel, keda oli rohkem kui kaugeltki liiga palju, pidi kah väike pidu olema. Tore oli panna nimed ja näod kokku tegelastel, kellega juba üle aasta koos kasvatatud ja kasvatud ning juttu puhutud.

Paar tundi lobisetud, läks rahvas laiali ja me asusime tagasi jalutama. Kuna meil oli kaks tundi aega, üritasime leida kedagi päälinlastest, kes meid ehk lõbustaks, kuid kahjuks polnud enamusi Tallinnas ja teised olid jällegi hõivatud. Tagasi rongi ja suurest väsimusest taas magasime kõik kolmekesi. Pärnusse jõuda oli supermõnus, üks tore pisikese poisiga, kellel Iti väga meeldis, perekond aitas meid alla. Tulid meelde vanad ajad, kui Mirith oli väike ja sai Tallinnas käidud, niisama ja shoppamas. Ja veel vanemad ajad, kus Mirithit polnudki ja sai mõnusa seltskonnaga rongitatud. Oeh. See Pärnusse jõudsime efekt on alati suurepärane.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s