"Ma ei saa sellistest naistest aru!"

Posted: august 31, 2008 in Uncategorized

Aga mina saan.
Ei ole kerge istuda, vaadata seda 200.- krooni oma peos, teada, et selle eest on vaja osta lapsele pakk mähkmeid ja siis elada 8 päeva ilma senditagi hinge taga.
Ja siis tuleb tema, viib teid välja sööma ja kulutab ühe õhtuga ainuüksi selle peale 300.-
Sel hetkel võtab mõtlema küll, et kas mu lapsed ikka peavad sellist elu mu uhkuse pärast kannatama?

Kui koos on üles ehitatud terve elu, siis tõesti, kuigi raha pole elus veel kõik, on juba majanduslik seotus tugev faktor kõik sigadused teineteisele andestada. Juba ainuüksi lahutus läheb mõlemale kalliks maksma. Lisaks kogu uue elu üles ehitamine, kahe pere ülevalpidamine. Kõik asjad. Kuidas jagada pulmadeks saadud imekaunist 10le mõeldud serviisi? Üks taldrik veel katki kah ja…pooleks ju niru jagada. Nii kaotad kõik. Ja ole Sa kui mittematerialist tahes, ilma kõigeta ei saa. Juba ainuüksi järelkasvu pärast.

Lisaks muidugi lapsed. Nemad vajavad normaalset elu. Sel hetkel, kui Sa avastad, et Sinu sees kasvab uus elu ja Sa võtad omale nõuks selle elu ka ilmale tuua, võtad ka kohutavalt suure vastutuse. Ja sealhulgas on üks suurimaid ja tähtsamaid selle elu inimeseks kasvatamine. Ja inimest saab harva ilma normaalse, stabiilse ja armastava lapsepõlveta. Ja miks kuradi pärast tuleks võtta nendelt, keda maailmas kõige enam jumaldad, kõik see, mida nad väärivad? Perekond, stabiilsus, rahu. Jah, tõsi, parem üks õnnelik vanem, kui kaks õnnetut. Aga tegelikult ei ole raske end õnnelikuks teha, kui Sa seda soovid.

Emotsioonid. Aastatepikkune harjumus olla koos, magada koos. Küsida kelleltki teiselt, mida teha õhtusöögiks. Keegi, kelle õla varju peita nägu, kui õudusfilmis on jube koht. Keegi, kes viib lapsed jalutama, kui tahad pohmakat välja magada. Keegi, kes kaitseb Sind kurja naabrikoera eest. Kõik see, need pisiasjad, need on ju midagi väärt? Öeldakse kogu aeg, et vaata suurt pilti, vaata üldpilti. Aga elu, elu ja õnn, need koosnevad ju just pisiasjadest.

Ja aeg tapab kõik. Alguses mõtled, et ei, mina ei saa kunagi üle. Ma vihkan teda igavesti. Ma ei taha teda enam kunagi näha. Aga ajapikku lahtub kõik. Ühel hetkel hakkab kõik juhtunu nii loogiline tunduma. Ei ole viha, on vaid selline õrn kurbus. Ja kõik halva justnagu kannad kuhugi aju tagumisse soppi, kust seda loodevasti eal ei tule välja kaevata. Tulevad meelde head mälestused. Ja, ja olgu mis on, tegelikult oli ju meil koos hea. Iga päev oli ju hea.

Nii et jah, ma saan nendest naistest aru. Väga hästi saan aru.

Aga ma ise tahan lihtsalt elult midagi enamat.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s