Ilu vs valu

Posted: september 4, 2008 in Uncategorized

Kuna mu jalutusmarsruut on igapäevaselt üsna sama, jäävad teatud asjad sel teekonnal silma. Näiteks, üks lilla Aro käru ühe pisikese parmubaari ukse taga. Pea iga päev. Eile õnnestus esimest korda näha ka selle elanikku – mitte vanem kui Melian ja omanikku, kes oli minust kindlasti vanem ja kardetavasti ka mitte nii kaine…
Õnnetu. Hirmus õnnetu. Üldiselt ma ei ole sellise “vaesed-aafrika-näljahädalised”-suhtumisega, olen selleks vast liiga egoistlik. Aga läbi kihvatab see ju ikka. Mis sellest vaesest lapsest siis ometi saab, baaris üles kasvades?
Või miks näiteks vorbivad inimesed lapsi, keda nad nagunii üleval ei suuda pidada? Vaesed vanainimesed siis kasvatagu oma lapselapsi. Õn-ne-tu.

Foorumis on juba mitmeid kuid kihanud erinevad teemad noorte emade ümber. Blabla. Mul on esimest korda elus tunne, et mind ei mõisteta üldse, kuigi mul on mõttekaaslasi. Kas ma olen siis tõesti ainus imelik erand?
Mina küll ei julge veel öelda, et nii noorelt emaks saamine oli õige tegu. Mida aeg edasi, seda raskemaks ju lapse kasvatamine läheb. Beebi vajab hoolt ja kaisutusi, beebiga on asi kasvatamisest ja raskustest kaugel. Need magamata ööd ja kussutamised, lusikaga lennuki mängimised ja peaga vastu kappi jooksmised ei ole võrreldavadki sellega, kui pead lapsele maailma asju seletama, head kurjast eraldama, viisakusvorme õpetama ja jonnituuridega tegelema. Ma ei taha mõeldagi, kuidas ma suudan oma lastele selgeks teha, et endast nõrgemate kallal ei tohi norida, ei tohi varastada, kool on vajalik ja kondoomi tuleb kasutada.
Mul ei ole madal enesehinnang, ei, kaugel sellest. Aga ma arvan, et ma olen noor ja loll ning ma ei kujuta teistsugust arvamust ettegi. Ma ootan võlutult aega, mil olen 35, mu meeled on avardunud, elukogemus seljataga. Ma usun, et siis tunnen end alles inimese, täiskasvanuna. Praegu olen veel pigem tüdruk. Ja ma ei arvagi, et mul oleks aeg suureks kasvada. Emana on mul nagunii olemas vastutustunne ja seda ei muuda vast miski.

Ma ei julge veel oma pead püsti ajada – vaadake, kui hästi ma hakkama saan. Jah, ma saan praegu hakkama, mu lastel on ilusad riided, armas kodu, söök laual ja vast-mitte-kõige-hullemate-kasvatusmeetoditega-ema olemas. Aga erinevalt nende viiekuuste beebide emadest, kes kiitlevad, kui hästi nad kooliga (mis nüüdseks on tervelt neli päeva kestnud!) hakkama saavad lapse kõrvalt ja kui hästi nad oma last ikka kasvatada oskavad, mina ei julge sama väita. Ma ei tea, mis tulevik toob. Heaks emaks saan end lugeda siis, kui mu lapsed täiskasvanuna mulle seda ütlevad. Et ma olen neid õigesti kasvatanud. Ma julgen küll pea püsti lüüa ja öelda, et minu ema on mind väga hästi kasvatanud, ma ei muudaks midagi endas ega ka temas ja soovin tulevikus olla samasugune ema nagu tema (ainsaks erinevuseks see, et ma ei suuda ega soovigi olla sama ennastohverdav, kui tema on olnud). Sest ma olen täiskasvanu ja see kogemus on mul selja taga. Kuid, vabandage väga, ma ei pea oma kolmeaastast, kes mulle aegajalt ikka käed kaela ümber lööb ja lausub: “Emme, Sa oled maailma kõige-kõigem”, küll mittemingisuguseks pädevaks ütlejaks siinkohal. Mis siis veel viiekuuste naeratustest rääkida!

Ma julgen tunnistada, et oleksin soovinud esimese lapse saada hiljem. Oleksin veel kogemusi omandanud, maailma uurinud, asju teise pilguga vaatanud. Ma usun, et oleksin suutnud siis oma lastele veelgi parem ema olla. Ei, ma ei pea end halvaks emaks, kuid tunnen küll, et näiteks mu kärsitus raugeb aastate jooksul ja kasvõi selle koha pealt oleksin võimeline olnud siis, aastate pärast, teisiti käituma.

Jah, kooli ma sain lõpetatud Iti kõrvalt. Ja julgen väita, et päris heade tulemustega. Kuid kas oli see tõesti vajalik? Et see aastaseks saav laps oli ilma oma ema jäägitust tähelepanust, millele tal on õigus. Ma ei olnud küll täispäevi koolis, kuid sellest hoolimata, ma ei olnud ka täiskohaga ema. Muidugi, lapsel on ka teiste sugulastega hea ja lapsele meeldib vaheldus. Aga kas ei peaks see asi käima mitte nii, et soovi korral? Usun, et kurnasin ära sellega nii lapse kui ka tema loendamatud armastavad hoidjad.
Ma ei arva, et lapsele sellest mingi trauma jääb. Aga mulle jääb. Ja seda ei muuda enam miski. Samas ma tean, et kui oleksin aastaid vahele jätnud, istuksin vast siiani oma 9 klassi haridusega. Ja see on mulle vastuvõetamatu.

Ülikool tuleb lõpetada juba kahe lapse kõrvalt. Seal pean küll pea olematult vähe kohal viibima ja see on aeg, mis vast lapsed nagunii isa või vanavanematega veedaksid iga kuu, aga võtame kasvõi eksamisessi. Kui mina ei suuda päeval olla täisväärtuslik ema, sest olen öö otsa õppinud, siis kas see on tõesti vajalik?

Jah, muidugi saab hakkama. Alati saab hakkama, peab ju saama. Küsimus on pigem selles, kas see on õige. Mind vast häirib see, et noored emad väidavad, et see on õige. Sest ma olen ise jõudnud staadiumi, kus mul lihtsalt on lastest veidi kahju.

Ei, ma ei kahetse sekundikski, pole seda teinud ja loodevasti ei hakka kah. Pole vajadust. Ma tahan olla suurepärane ema ja ma teen selleks kõik endast oleneva. Ja kui ma ka praegu ei ole sada protsenti kohal, loodan selle tulevikus korvata. Ka kõrghariduse omandan ju lisaks enda soovile ka nende jaoks, et tulevikus neile paremat elu ja õnnelikumat ema võimaldada. Aga ma ei ütle, siiski ei ütle, et see kõik on olnud õige.
See kõik oli minu valik ja ma jumaldan oma kahte haldjat, ilma nendeta tunduks elu mulle rohkem kui mõttetu. Nad on minu elu, minu ilu ja valu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s