Õpiks elama?

Posted: oktoober 23, 2008 in Uncategorized

Kui te aga nägite üht tütarlast mööda Mai tänavat lonkimas, kõrvaklapid peas ja nägu märg – vihm oli selleks ajaks üle läinud, seda nägu uputasid pisarad, siis see põhjus on veelgi lihtsam.

Kõrini on. Kõrini on sellest, et ma oskan unustada, et inimesi ei saa usaldada. Ma lasen end lõdvaks, kõik on hea, lasen elumere lainetel end kanda ja vajun järsult jääkülma vette. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma ikka veel nii jaburalt rumal olen. Kaheksandat korda järjest. Ikka ma usun sõnu, lubadusi, nähes, et teod ei vasta neile, aga ikka ma loodan.
Ja ma lihtsalt ei suuda mõista, miks anda kogu aeg katteta lubadusi? See on ju juba silmnähtav, et neid pidada pole mingit kavatsust.

Eelmine kord olin ma ka piisavalt rumal, et üle pika aja lapselegi lubada. Kõik tundus nii hästi. Tõsi, mul oli õigus olnud, minupoolse initsiatiivita ei toimu siin maailmas midagi, kuid kaks nädalat oli möödas ja lubadus oli olemas. Me rääkisime telefonis napilt poolteist tundi enne seda. Ja mida pole, seda pole. Küll aga olin mina, hoidmas pool tundi süles karjuvat last. “Emme, ma ei taha Sind, ma tahan issit, issi pidi tulema, emmeeee.” Ja mis nipiga meelitada üht kolmeaastast vannist välja tulema, kui issi pidi ju vannitama? Ma kulutasin kogu oma energia juba selle kolmeaastase vanni meelitamise peale.
Ja kuidas ma küll soovisin üht väikest puupulgakest, mida omale hammaste vahele suruda, et mitte ise karjuma hakata.

Täna olin vähemalt piisavalt tark, et lapsele mitte lubada. Ja kuigi mu hingevalu see ei kahanda, siis vähemalt on laps õndsas teadmatuses, mängimas õega keset põrandat ja teatamas: “Emme. Ma armastan Meliani. Mul on kõht tühi. Aga ikkagi armastan.”

***

I’m so tired of being here
Suppressed by all my childish fears
And if you have to leave
I wish that you would just leave
‘Cause your presence still lingers here
And it won’t leave me alone

These wounds won’t seem to heal
This pain is just too real
There’s just too much that time cannot erase

When you cried I’d wipe away all of your tears
When you’d scream I’d fight away all of your fears
And I held your hand through all of these years
But you still have
All of me

You used to captivate me
By your resonating life
Now I’m bound by the life you’ve left behind
Your face it haunts
My once pleasant dreams
Your voice it chased away
All the sanity in me

I’ve tried so hard to tell myself that you’re gone
But though you’re still with me
I’ve been alone all along

***

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s