Ja juba ta tatsubki toakese põrandal…

Posted: november 5, 2008 in Uncategorized

Alustuseks veetsime ühe õhtukese tähistades Diana ilmatulekut pikki-pikki aastaid (Sa oled meil juba nii vana, eks ole!) tagasi. Tantsisime ja lõbutsesime hoolega, lausa nii hoolega, et Diana kadus vahepeal ära!

Järgmine päev oli aga kõikse tähtsama mehikese hällipäeva tähistamine mängutoas. Sain sealsed ruumid taaskord üle vaadata ja veenduda, et meie jõulupidu toimub siiski Põnnilas. Külalisi oli vähe ja nii oli hea istuda, lapsi jälgida ja juttu ajada. Hoolimata sellest tuiskas Dy muidugi ringi, tüüpiline perenaise sündroom. Cri on aga täpselt sama armas, kui piltide peal, poiss kui nööp. Ja Dy mees oli kah väga sõbralik ja abivalmis. Päikseline perekond!

Ma üleüldiselt jälestan sünnipäevi. Mulle meeldib neil käia, aga ma ei oska kunagi midagi kinkida. Ja ma põen seda kohutavalt.
Lisaks ei meeldi mulle sünnipäevi pidada. Laste omal kogu see korraldamine, kas kõike on piisavalt, kas kõigil on hea, kas kõik on ikka korras. Ja enda oma on lihtsalt ebameeldiv, ei ole enam salati ja morsi vanuses, aga samas ei ole ju eriti ka võimalust kuskil väljas midagi korraldada.

Seega oli väga tore järgmine päev kohata ühte väikest Cristiani, kes istus autotoolis ja mängis meie kingitud mänguasjaga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s