Lapse üllatus

Posted: november 24, 2008 in Uncategorized

Istusin tugitoolis ning lugesin “Pere ja Kodu” ajakirja. Melian ajas end minu najale püsti ning üritas ajakirja haarata. Tõmbasin tal selle eest ära ja ütlesin ei. See nägu, see uskumatu nägu, mis mind selle peale vaatas.
Tõsi, ega ma talle enamasti midagi keela. Vahel purustame koos vanu ajakirju, lõbus ju. Rääkimata igasuguste muude asjade tirimisest. Vahel juhtub, et ta saab kätte midagi, mis pole talle mõeldud, siis suunan ta õrnalt eemale. Vahel aga istun ja vaatan temaga koos, et oleks ohutu. Seega usun täiesti, et ta oli mu reflektoorse liigutuse peale ülimalt üllatunud.
Mirithiga on sama lugu. Ma olen järjekindlalt arvamusel, et väikesed lapsed vajavad rutiini ning argielu traditsioone. Mirith oma tugevalt välja paistva sundkäitumisega on selle ehtne näide. Kuigi see on vähenenud, sest elu on jälle omad mõõtmed tagasi saanud, on tema näol tihti seesama, mis täna õel – üllatus. Üllatus, kui me lähme kasvõi mõnda võõrasse poodi. Ta tunnistab juba hästi Selverit, Maximat (nii väikest kui suurt), Rimi ja Lindexit. Kõik ehituspoed on tema jaoks ühed samad. Kuid kui esimest korda CoMarketisse läksime, pood, millest ometigi pea iga päev mööda kõnnime, oli ta üllatunud. Mitmel korral ikka see üllatus. Kuni ta selle poega harjus.

Kuna ma olen üldiselt seda meelt, et laps on samuti inimene, kel õigus oma emotsioone väljendada, nii halbu kui häid, kohtan tihti Mirithi üllatust ka siis, kui keegi teine seda ei tee. Vanaemade käitumisega on ta muidugi harjunud, nendega ollakse hoopis teine laps. Vanaema juuresolekul ei oska ei saapaid jalga panna ega vat et ise süüagi. Lisaks on ta harjunud, et vanaema tuleb kohe lohutama, pöördudes seega iga meie konflikti korral kohe vanaema poole. Nüüd lõpuks on nad (jah, nii laps kui vanaema) aru saanud, et ema sõna jääb siiski (enamasti) peale.
Aga tema üllatust on näha tänaval. Näiteks paar nädalat tagasi sõitsime bussis ning ta naeris kõva häälega. Nähes, kui palju tähelepanu ta sellega saab, hakkas ta lausa naeru välja pressima. Tema kõrval olev tädi aga vaatas teda pahase näoga ning lõpuks viis oma pahameele ka sõnadesse. Iti oli selle peale siiralt üllatunud – miks ta naerda ei või? Üritasin talle seletada, et naermisel ja naermisel on vahel, ei ole vaja niisama punnitada, kuid ta oli siiski lihtsalt üllatunud.
Järgmine kord bussiga sõites küsis ta hiirvaikselt, et kas ta võib naerda?

Eks see üllatus olegi justkui maailma avastamine. Pisihaldja üllatusi on ju täis kõik päevad. Leides midagi uut või juba unustatud vana, ema teistsugune hääl või lõhn. Suured silmad ja parimatel juhtudel isegi ammuli unustatud suust väljakukkuv lutt. Üllatus missugune.

Krooniks kogu sellele loole kuulsin järsku piiksumist. Melian oli ISE lamamistooli roninud. TAGURPIDI. Jah, pea alla poole. Nüüd oli emme kord üllatuda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s