Päike paistab ja muidu vadistamine

Posted: detsember 2, 2008 in Uncategorized

Pilve tagant hakkab ikka kord päike paistma…või mis?
Meie elus oli pisike madalseis jälle. Okei, seekord polnud pisike, päris pikk oli. Mandusin vaikselt ja avastasin korraga hirmuäratava tõe, et hakkan keerlevasse rutiini langema. Eiei, see mulle enam ei sobi. Aga midagi teha kah ei oska?

Teate ju küll neid päevi. Üks SELLISTEST päevadest. Laps on haige, õue ei saa, süüa ei ole, poodi ei saa, sõbranna telefonile ei vasta, telekast midagi ei tule, tööd ei ole – kõik hea tundub mõõtmatutes kaugustes. Jah, see päev kestis kaua.

Aga kuidagi hakkasin sellest välja tulema. Juba eelmise nädala keskel, kui laps hakkas terveks saama – käisin uuenenud raamatukogus, sain lõpuks ometi oma kootud lastekleidi õpetuse, sain imearmsa paki, kus olid sees kaks maailma kõige ilusamat peokleiti mu haldjapiigadele…Pisikesed, aga oodatud asjad tulid siit ja sealt. Mitmed kadunud inimesed ilmutasid ennast, nädalavahetuse plaanid jõustusid, kui piiga terveks sai.

Ja eks see nädalavahetus oli minu jaoks üks suurepärane akudelaadimine. Keerlemine selles meeletus inimeste virvarris, iseenda jälle inimesena tundmine, tunne, et ma elan! Suurepärane. Ja see mõnus karvane tunne mu kõhus jätkub. Näete, isegi blogimise tuju tuli tagasi.
Mulle meeldivad komplimendid. Millisele naisele ei meeldiks? Millisele inimesele ei meeldiks! Eriti, kui need on siirad ja omapärased. See nädalavahetus oli minu jaoks neid täis, nii armsaid salajasi kõrvasosistamisi, poolnaljaga tehtud komplimente (“Aga kuidas muud moodi ma siis kasulik olen, kui nõusid pestes ja Su klaasi täites?” “Sina oled lihtsalt ilus vaadata.”) ja teistmoodi komplimente, mis väljend
usid täiesti võõraste inimeste märkamises ja suures soovis minuga suhelda ja mind tundma õppida. Mulle meeldivad inimesed ja see on imeline tunne! Ja täiesti uskumatu, et ma selle vahepeal unustasin.


***
Ma usun, et iga ema teab seda pisikest punast pirni, mis põleb pea paremal pool, tagaosas. Vähemalt mul on ta seal. See on valveloleku pirn. See on see konstantne ärritusolek, mil emainstinktid töötavad. Lähed vanni ja kuulad, et laps ei ärka. Teed süüa ja piilud ühe silmaga, ega ta ei kuku. Lähed talle lasteaeda järgi ja ootad ega midagi pole juhtunud. Ja nii edasi ja nii edasi. See on see tunne, et isegi kui oled ilma lapseta, põleb pirn eredalt, võpatad iga krõpsu peale ja otsid arusaamatult last taga.
Mul oli pikka aega see probleem, et isegi kui olin ihuüksi kodus, ei suutnud ma sellega harjuda ja pirn põles. Ja 24/7 seda pirni põletada on emotsionaalselt tohutult koormav. Nii pisikese lapsega on see ju isegi öösel, uneseisundis, olemas.
Alles kuid hiljem õppisin kodus rahulikult olema, teades, et ma olen ÜKSI.

Täna tundsin tohutut vaimset puhkust, kui Mirith oli lasteaias ja pisihaldjas läks issiga jalutama. Ma rabasin füüsiliselt nagu hull, ma koristasin, pesin ja kokkasin, kuid vajusin siiski rahuolevalt diivanile ja tundsin end tohutult hästi. Hiljem käisin ringi naer näol, nii et härra issi ei saanud aru, mis mul “viga on”.

Õhtul sain sõbrannaga lobisedes ja oma elust kibekiire ülevaate andes isegi mõnest asjast teistmoodi aru. Eriti sellest, et tegelikult lasen ise oma elul manduda aegajalt, kuigi pole mõtet. Aga võibolla on see hoopis vajalik? Sest vahepeal on vaja puhata. Ning sellest olekust väljatulek on omaette nauding.
Aga lihtsalt nii suurepärane on teada, et on inimesed, kes Sinust hoolivad, ühel või teisel moel. Aitäh, Egne, kallis.

Jah, päike paistab. Ja vadistada võib kah jälle.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s