Kolm teismelist

Posted: detsember 18, 2008 in Uncategorized

Eile õhtul solvus vanem piiga mu peale, et keeldusin teda ise riidest lahti võtmast ning virutas käega kapiäärel seisvale munadekarbile. Allakukkumise tulemuseks oli viis purunenud muna. Ma olin haige, väsinud ja närviline (loll on see, kes vabandust ei leia) ning läksin lihtsalt solvunult teise tuppa. Nii me siis mõnda aega istusime, üks ühes, teine teises toas, mossitades, ning Melian käis jahmunult meie kahe vahet, saamata aru, mis toimub.

Tänu sellele ma kujutan liiga hästi ette, milline meie pereelu olema saab, kui neiud teismelised on. Tegelikult ongi vaid kaks varianti – ma olen kas tänu varajasele keskeakriisile (mul on ju elus alati kõigega kiire olnud) nendega täpselt sama hull ja elav, mistõttu me teeme koos kontrollimatult lollusi või siis me ainult tülitseme. Mirith on küll oma loomuselt leebe tohterdaja, kuid samas ta ka solvub kergelt. Õnneks läheb see sama kiirelt üle, kui minu solvumised. Meliani iseloomu on aga juba sünnist saati näha, see tüdruk paneb veel meid kõiki oma pilli järgi tantsima. Kui tema tahab, siis tema dikteerib ja nii ongi. Vähe sellest, et mina ja õde tema järgi elame, seda teevad ka kõik teised. Ja tema solvumised ja mossitamised on sellised, millest siiski kõik lähedalolijad teada saavad. Seega on tõenäoline ka see, et meie Melianiga hakkame kisklema kui hullud ning Mirith üritab asju lahendada.

Kuigi ma pean jätkuvalt oma emaga nõustuma, kes ütleb, et ma pole päris lapsi kohanudki – teistega võrreldes on nad mõlemad uskumatult head lapsed.
Ohjah. Laste isa just tuletas täna mu grimassi peale (mida tekitas tema kolmanda lapse jutt) meelde, kuidas ma napilt viisteist minutit peale Meliani sündi hakkasin pärima, et millal me kolmanda teeme.
Pean tõdema, et vot beebiisu on mul küll üle läinud. Muidugi nad meeldivad mulle ja ma imestan oma lapsi vaadates, et kuhu küll kadusid need nohisevad teki seest paistvad ninakesed ning siputavad jalakesed, kuid ma tean, et sellega läheb ikka üks dekaad aega, enne kui uuele lapsele üldse mõtlemagi hakkan.
Tollal oli kogu mu maailm kodu ja titevarbad, aga tänu Mirithi suuremaks kasvamisele ning omaenese soovide avardumisele unistan nüüd just ajast, kus nad on piisavalt suured, et nendega saab edukalt käia reisidel, festivalidel, et nendest on saanud täisväärtuslikud kaaslased. Mirith seda juba praktiliselt on, ta tunneb end hästi ka mu sõprade seltskonnas ning on väga iseseisev.
Kuigi ma elan tänases päevas, nautides iga piisakest sellest lühikesest allesjäänud beebiajast Meliani elus, eelistan nüüd tibatillukestele sokkidele hoopis rokkivaid kontserdi T-särke eelkooliealistele. Ausalt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s