Mineviku taak

Posted: detsember 29, 2008 in Uncategorized

Eile käreda külmaga kodu poole lonkides arutasime kiindumuse tähendust. Mina olen järjekindlalt arvamusel, et tõeline kiindumus tekib alles aastate jooksul, siis, kui koos on oldud nii heas kui halvas. Seda igasugustes suhetes. Ja kui väga ma usun tõetera, et tõelist sõpra tunned alles hädas.

Ma olen kiinduja tüüp. Sellised kerged kiindumused on kiired tulema. Mulle meeldivad inimesed, meeldib suhelda ja tunda end vajalikuna. Aga samas, tõelisi sõpru on mul väga vähe ning nende tekkimine võtab aega.

Mu kõige kallimal on elus selline uudne ja huvitav periood, mida ta ehk veidike pelgabki, kuid tegelikult on õnnelik. Eks? Ja täiesti endale iseloomulikult elan ma talle nii kohutavalt kaasa, et pea unustan iseenda. Ta on mulle nii jäägitult kallis, et see, kui tal läheb hästi, teebki minu elu ilusaks. Kõlab klisheena, aga just selline kiinduja ma olen.
Samamoodi on mul eelarvamused. Kahel mu väga heal sõbral on uued naised, ühel olemas ja teisel kohe tekkimas. Kuigi ma neist kumbatki ei tunne, olen arvamusel, et nad lihtsalt peavad mulle meeldima – sest hoolin oma sõpradest ju üle kõige ja seega on nende arvamus mulle püha.

Kunagi ammu nägin kõige kallimast unenägu, kus ta oli vanglas ühe mulle kalli inimese mõrva eest. [Olen vist seda lugu jutustanud.] Sellest hoolimata olin mina see, kes käis temaga seal juttu puhumas ning talle raamatuid ja suitsu viimas, kuigi mingi sisetunne ütles, et see nagu poleks päris õige. Aga ka just selline kiinduja olen mina. Kui ma hoolin, siis on nendele inimestele vead lubatud. Üldiselt on kõikidele inimestele vead lubatud – just see teebki meist isiksused, täius on ebahuvitav. Aga mida kallim inimene mulle on, seda rohkem on talle lubatud. See on ka minu selgitus sellele, kui nii mõnigi persoon suhte ajal ja peale seda oli mõistmatu selle suhtes, kuidas ma mõnda laste isa iseloomuveasse nii kergelt sain suhtuda. See ei lugenud, sest ma üritan inimesi alati võtta, kui valmis meistriteoseid, mitte kui toormaterjali. Pisikesi nurki võib ju lihvida, aga ma ei usu inimeste muutmisesse.

Samas uute tuttavate puhul on asju, mis panevad mulle tammi ette. Kui mul on mingi asja suhtes üsna jäägitu veendumus või põhimõte ja teine sellele ristivastupidi käitub või mõtleb, siis ma tunnen, et meist häid sõpru ei saa. Kohati see pole õige, ma saan aru, aga samas olen piisavalt hästi teadlik oma ebatolerantsusest. Näiteks üks inimene, kes mulle igati meeldis ja kellele ma omistasin suurt potensiaali, kaotas selle minu silmis hetkel, kui jagas oma põhimõtteid truuduse ja paarisuhte kohta minuga. Ma ei oska sellest mööda vaadata, kui meie arvamused lähevad nii kapitaalselt lahku. Ma olen suuteline temaga edasi suhtlema, kuid ma tean, et meist ei saa iial häid sõpru. Ja vast ei peagi.

See va mineviku taak lööbki sõprades välja. Kui inimene, kellesse Sa oled kiindunud, keda Sa hindad, korraga paljastab midagi oma minevikust, mis Sulle ei meeldi. Kuidas sellesse suhtuda? Ühest küljest ei oska Sa sellest üle olla, teisalt jälle hoolid inimesest ja see ju on minevik…
Eks siis loebki enne kõike see, kui suur on kiindumus. Ma üritan selle asja kuhugi ajusoppi lükata ja enamasti see õnnestubki. Vahel tuleb meelde ja torkab, aga üritan endale kinnitada, et see pole minu asi – ja enam ta ju nii ei teeks. Eks.
Ma tunnistan taas, et olen ebatolerantne ja nii jäävad mulle aegajalt inimeste juttudes kõrvu pisikesed detailid, mida teised alati ei märkagi. Ja siis ma analüüsin ja analüüsin ja analüüsin seda ühte asja, püüdes jõuda selgusele, kas see on sobiv või ei. Minu jaoks sobiv. [ Lihtlabane lokkav egoism, nagu meis kõigis.]
Võibolla sealt tekibki see veider esmamulje minust, kus arvatakse, et olen ülbe ja külm mõrd. Uues seltskonnas ma võin võtta aegajalt nurgapositsiooni, asetada jala üle põlve ning hooletult käed rinnal ristata, jälgides toas toimuvat. See on minu viis inimesi selekteerida, kes mulle sobiks ja kes mitte. Ma võin olla, vastupidi, seltskonnas ka väga avatud ja sõbralik, kuid see on ikkagi mingil määral pealispind, sest tegelikkuses ma ei saa olla lõpuni vaba inimeste juuresolekul, keda ma piisavalt hästi ei tunne, et teada, kas hindan neid piisavalt või ei.
Samas, kohe kui ma olen selle kindlaks teinud, saab minust väärtuslik sõber. Just nimelt selle kiindumisefekti tõttu. Vähemalt ma tahaks seda uskuda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s