Armastada, hoida, kaitsta

Posted: jaanuar 5, 2009 in Uncategorized

Kui Sa lööd lahti praktiliselt ükskõik millise naisteajakirja, leiad sealt seest ikka mõne loo, mis räägib erilistest lastest. Järjekordselt ühte sellist ajakirja lugedes, kus neid lugusid oli lausa mitu, mõtlesin selle üle, kui väga on mul vedanud, et mu lastel ei ole ühtegi haigust. Tänapäeval tundub see olevat juba nii tavaline.
Eks teised emad teavad, mida ma mõtlen. See on see sama instinkt, et kui filmis mõnele lapsele haiget tehakse, jooksed tahatuppa enda magavat last kallistama. Kui oled ilma lapseta linnas, paneb võõra lapse nutt Sind kohe reageerima ja koju helistama. Peale ajakirja käest panekut suundusin oma magavaid lapsi vaatama. Ja mõtlesin sellele, kui väga ma neid armastan.
Ma ei ole üldiselt selline inimene, kes päiksena särades käsiks inimestel mõelda pisiasjadele ja tunda end õnnelikuna. Kuid erinevalt endisest minast olen õppinud elama vaid sellele, mis mul olemas on. Muidugi tunnen end vahel melanhoolsena ja unistan kopsakamast sissetulekust, oma kodust ja pikast tõmmust musklimehest [See on stereotüüp, eks, mulle ei meeldi tõmmud mehed]. Aga ma olen õppinud mitte nii palju vinguma ja halama ning pigem elu nautima mulle käepäraste vahenditega. Ja teate mis, see on kuradima hea tunne.

Oma laste nimel teeks ju kõike. Emalõvi pole ilmaasjata üks kasutatuimaid sünonüüme. Ma armastan ikka öelda, et ootan 30+ vanuses emaks saamist, sest siis on kindlasti kõik nii teistmoodi. Mu tuttav armastab mulle küll vastu vaielda, et laps on laps, aga mina usun jäägitult elukogemusse. Ja ma ei arvagi, et ma saaksin praegu olla väga hea ema. Ma olen parim ema, mis ma oskan. Kuid nii noorena oled Sa paraku sunnitud laste kõrvalt tegema nii üht kui teist, et saada ise inimeseks ning et tagada neile inimeseks saamine.

Mul endal on üks haigus. Kui seda nii võib nimetada. See on piisavalt tõsine, et panna mu arsti mulle nii ütlema: “Kui ma esimest korda Sinu kaarti nägin, mõtlesin, et kas ikka oli neid lapsi nii noorelt vaja. Nüüd vaatan ja mõtlen, et oli küll.”
Jah. Kõigel siin elus on ju mingi tagamõte. Ja ükskõik, mis minust ka kunagi saab – ma ei loe oma missiooni lõpetatuks, kuid siiski piisavaks. Kui ma ka peaks homme aknast alla kukkuma [Hei, sellised asjad juhtuvad küll, ausalt], siis ma olen andnud oma panuse ühiskonda – minu kaks imelist tütart. Loomulikult ma teen kõik endast oleneva, et kasvatada nad väärtuslikeks inimesteks, kes täiskasvanuna enda üle uhkust võivad tunda.
Kuid kõige tähtsama – alguse – ma olen selle juba pannud nad ilma sünnitades. Neil on minu geenid. Armastan ikka öelda, et neil on geenifondiga väga vedanud – neil on minu ajud ja issi välimus. Nii et isegi kui ma ei suuda oma kogenematuse tõttu anda neile kõike, mis peaks, andes vaid oma maksimumi, siis ma tean, et see on piisav. Armastus on piisav.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s