2009nda aasta kroonika

Posted: jaanuar 25, 2009 in Uncategorized

Tjah, terve kuu on möödas ja mina pole suutnud midagi asjalikku siia kirjutada. No mis teha. Elu on nii tempokas ja täis skandaale, draamat, ähvardusi, valu, naeru ja unistusi, et lihtsalt ei jätku jaksu ega mõtteselgust siia midagi postitada.

Aastavahetus möödus meil väga hästi. Võtsin sõprade juurde maale kaasa vaid Mirithi, kes tundis end seal kui kala vees. Vaaritasime temaga koos süüa ja ta sai endale suurepärase joonistuskaaslase ühe mu sõbra naise näol. Nagu ikka sellistel üritustel, nägin mina teda vist kõige vähem.

Peale seda tuli möll mu sünnipäevaga seoses. Kuigi ma seda enda meelest eriti pidada ei soovinud, paljud sõbrad olid Tartus sessil, siis kuidagi pidutsesime ikkagi terve nädala. Aga see oli võrratult tore aeg. Eelmine aasta kadus mu sünnipäev nii olmemürasse, et vahelduseks oli päris hea end tähtsana tunda.

Ja eks üsna samas rütmis on see eluke edasi veerenud. Küll olen mina haige, küll on Anni või Iti. Antud hetkel oleme pisiga külmetanud ja Mirith on üleni rohelisetäpiline. Või noh, pigem nagu pintsliga jutte veetud – punne on nii palju, et polnud enam mõtet täpitada. Tuulerõuged, ühesõnaga.
Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et me haiged oleme, sest mu elutempo vajas tõelist jahutust. Juba ligi poolteist kuud oleme vaid ringi lasknud vahetpidamata, siin ja seal, üritused ja möllud. Mirithki hakkas lasteaiast tüdinema, nüüd saab hoopis minust üleküllastuda, et siis rõõmuga aeda tagasi minna.
Melian kõnnib! Kui keegi veel ei tea. Täpselt 11-kuuselt hakkas kõndima, järgides minu ja Mirithi traditsioone. See ringitatsumine on ikka võrratult armas, aga kui eriti kiiresti on vaja õele järgi jõuda, siis laskub ikka käpuli ja kihutab kui ralliauto. Iseloom tal kah aina kasvab, jätkuvalt saab terve maja kuulda nõutut hüüatust, kui talle keegi midagi keelata julgeb. Kui ta juhtub unine olema, kestab see hüüatus päris kaua…

Mina kaotasin vahepeal töö. KalevMeedia pani ju ajakirjad kinni. Mis edasi saab, ei teagi veel. Üritan võtta päev korraga, kuigi muremõtted kipuvad vahepeal taeva pilviseks muutma.
Aga õnneks annab isiklik elu roosat värvi nii suurtes kogustes juurde, et muretsemiseks ei jätku aega.

Terrorismiohver olen muidugi kah. Kuigi üldiselt on asjad võrratud, kokkulepped peavad paika ja lastel on isa olemas nii palju kui vaja, siis vahel küll ei tea, kas nutta või naerda, kui suur armukadedus lööb pea kohal kokku ja lausa lapsed ähvardatakse ära võtta, kui emme julgeb eraelu omada.

See oli siis lühike kokkuvõte meie uue aasta tegemistest. Ma ei hakka isegi lubama, et kirjutan edaspidi korralikumalt, sest ma ei tea, kas suudan seda pidada. Aga loodame, eks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s