Tänitaja

Posted: veebruar 8, 2009 in Uncategorized

Käisime üle pika aja kogu kambaga poes. Rahad just laekusid, kodu toidust tühi ja seisis ees kuu algusele omane suurem varude täiendamine. Mistõttu seiklesime poes nii umbes täpselt poolteist tundi.
Selle aja jooksul veendusin taaskord, et meist kahest olen mina laps ja Mirith ema. Kui ta alguses asju korraldas ja korvi enda käes tiris ning üritas kaupa valida [Korraliku lapsena vahepeal lubasin kah], siis hiljem õiendas, kui ma korvi piisavalt sirgelt ei vedanud [?] ja asju ilusti ei paigutanud. Vahetult enne kassasse jõudmist kukutasin kogemata riivitud juustu maha ning siis kuulsin päris mitu minutit monoloogi a’la “Miks Sa seda siis allapoole ei pannud? Oli vaja seda nüüd maha kukutada?”. Plaplaa.
Kassasse jõudes kaebasin müüjana töötavale tuttavale kah meie Iti iseloomu ning kogu lobisemise krooniks teatas tüdruk rahumeeli, et tema tahab kaheksat last – no siis on piisavalt, keda kamandada.

Jah, ma tean, et ta on selle minult õppinud.

Eile, kui ma voodil istusin ja nutsin, kuna ma ei oskanud oma väiksemat kuidagi aidata ning tundsin end üleliia saamatuna [Ta sai nüüd kah tuulerõuged ning päris karmilt], tuli Mirith uurima, mis mul viga on. Seletasin talle siis paari sõnaga, et raske on, kui tahaks oma last aidata, aga ei oska.
Tipptase saabus siis. Ta teatas: “No oli siis neid kahte last vaja, jah?”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s