Millal Sa ometi suureks kasvad?

Posted: veebruar 25, 2009 in Uncategorized

Seda ei ole minu käest mitte üks kord küsitud. Ja usute või ei, aga küsijateks pole mitte alati lillaks värvitud juustega keskealised daamed, vaid isegi aegaajalt minust nooremad inimesehakatised.
Siin on teile vastus, otse ja ausalt, mustvalgelt [mustroosalt?] – Ma siiralt loodan, et mitte kunagi.

Alustame stiilist. Jah, ma tean väga hästi, mis näoga mind lastevanemate koosolekul vaadati, mis näoga mind lauluringis vaadati ja mis näoga mind tõenäoliselt ka koolis vaatama hakatakse.
Aga mulle meeldib see, kes ma olen. Ja minagi olen kõigest inimesehakatis, eneseleidmise teel ja katsetuste maailmas. Mu stiil on ju kõvasti naiselikumaks arenenud võrreldes viie aasta taguse ajaga, kuigi vast kohati ka ekstreemsemaks. Ma ei tea, mis temast järgmise viie aasta pärast saanud on, ma saan vaid aimata.
Ma loodan, et mu lapsed ei ole nii kitsarinnalised nagu osa maailmast ning ei leia kunagi, et peavad mind häbenema. Või kui see kellegi koledate sõnade najal ka juhtub, siis et nad saavad sellest kiirelt üle.
Ma ei taha suureks kasvada. Minu arust on lausa kurb vaadata, kuidas inimesed, kelle pilte ma neti vahendusel ikka jälgisin, kelle stiili imetlesin, on muutunud labasteks [minu jaoks, ei solvu] teksa/T-särgi-inimesteks. Igav, igav, igav. Miks peab suureks kasvama?

Ma ei usu, et keegi saab kunagi öelda, et ma olen kohatult riides. Ma vaatan alati, mida ma selga panen; teatris käin pidulikult, lastevanemate koosolekule miniseelikus ja katkistes võrksukkades ei tipi ning hea küll, dresse mul pole, kuid mugavad stiilile vastavad riided metsas matkamiseks on samuti olemas.
Hoolimata mõningate pidevatest märkustest [Vähemalt mu oma ema on alla andnud, jõud olgu tänatud] ei usu ma siiski, et minu väljanägemine mu lapsi halvasti mõjutada saab. Jah, hea küll, lapsevanemate koosolekul, kui esimest korda sõna võtsin, vaadati mind tõesti sellise näoga, et “Kas-see-oskab-rääkida-kah-või?”, aga usun, et nüüdseks olen end juba inimesena tõestanud. Ja eks see ole siis minu asi, kui pean rohkem pingutama, et sisse sulada oma kursuse rahva või teiste lapsevanemate sisse, eelistades kindlaks jääda oma riietumisstiilile.


Ja ennekõike tahan ma jääda pisikeseks tüdrukuks just oma sisemuselt. Ma ei leia, et see tähendab vastutustunde puudumist või mitte hakkama saamist. Aga ma tahan mängida, mürada, kiusata, vaadata maailma läbi jäälillede ja limpsida murul istudes jäätist. Ma võin olla vajadusel väga karm lapsevanemana ja keegi vast ei saa vastu vaielda, et olen ka paras tibi. Ma ei suudagi teatud asju kergelt võtta, vahel isegi mitte neid, mida peaks. Aga ma ei taha kaotada seda last, kes on minu sees. Ma jumaldan inimesi, kellega ma saan mängeldes suhelda, keda saab kiusata, kellega mürada. Kui mõne mu sõbra jaoks on see lolli mängimine, siis õnneks teiste jaoks osa igapäevasest suhtlusest.
Olen viimasel ajal avastanud, kui tähtis on see minu jaoks näiteks mehe juures, et temaga saaks mängida, et ta ei hakkaks kiusamise peale karjuma ning ennekõike – et ta ajaks mind naerma. Palju ja kogu aeg.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s