Onu ja tädi Kiirabi

Posted: veebruar 27, 2009 in Uncategorized

…käisid meil külas.

Rääkisin sõbrannaga telefonis, kurtsin kolmandat päeva kestvat 39 palavikku, mis isegi rohtudega alla ei lähe ning ta avaldas arvamust, et ma tõesti juba nagu soniks. Ausalt öeldes ma eilsest poolest päevast enam eriti midagi ei mäleta, ma lamasin põhiline aeg diivanil ja üritasin maailma aduda.

Sõbranna ähvardas ise kiirabi kutsuda, kui mina seda ei tee. Nii ma siis peale kõne lõppemist natuke paanitsesin ja nutsin ning mõtlesin, et mida teha, sest kui asi puutub sellistesse asjadesse, olen ma hullem kui väike laps.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja helistasin. Rääkisin oma mure ära ja tädi teisel pool toru lubas auto saata. Nad tulid üsna kiiresti, umbes 10 minutiga, kuigi ma seletasin, et ma ei tea üldse, kas mul kedagi vaja on.
Tulid siis onu ja tädi Kiirabi. Onu, kes oli vist arst, oli üsna vait; tädi aga väga sõbralik. Ütles veel teisele, et ole tasa, laps magab – usutavasti märkas koridoris jalanõusid.
Nad uurisid täpselt, mis ma sisse võtnud olen ja imestasid, kui rääkisin oma palaviku alandamisest Jägermeistriga, et nad pole seda kuulnudki, kuid see peaks tõesti sama hästi toimima kui viin ja saun.
Tädi tegi siis mulle palavikku alandava süsti ja seletas, kuidas edasi käituda.

Ülimalt positiivne kogemus! Enamasti mul seda arstidega pole. Ja enesetunne on kah viimaste päevadega võrreldes lausa võrratu. Palavikku ei ole, silmad seisavad lahti ja see kohutav nõrkusetunne on kadunud. Nüüd jääb üle vaid loota, et see tagasi ei tule.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s