Üksi

Posted: veebruar 27, 2009 in Uncategorized

Sa jääd rasedaks. Sa oled liiga noor, liiga kogenematu, liiga vabadusejanuline. Aga Su sees kasvab elu. Sa mõtled, mis see siis ikka ära ei ole? Äge ju. Sa mõtled, kas Sa ka üksi hakkama saaksid? Muidugi! Sul on ju Su perekond, Su sõbrad ja ega see lapse isa ju kah selline mölakas pole, küllap on temagi ühel või teisel kujul olemas.
Ja just nii lähebki. Sa saad hakkama. Sa saad isegi pikalt planeeritud teise lapse, olles õnnelikult abielus, muutunud ja kodukanastunud. Kuid mingi häirekelluke Su peas sunnib Sind ka seekord mõtlema – kas teeksid seda ka üksi? Seekord võtab see küsimus kõhu alt veidi õõnsaks, sest nüüd Sa tead, kui palju tuleb endast anda lapse kasvatamisel. Kuid Sa tead ka, kui palju rohkem Sa vastu saad ja vastus on seegikord kindel jah.

Ühel hetkel Sa aga oledki üksi. Ja Sa saad külma hoobi vastu nägu. Ükskõik, mida Sa ka ei mõelnud, vot seda Sa siiski ette ei kujutanud. Ühe hetkega laguneb paigast kogu logistika, majapidamine, rutiin, finantsolukord ja tervis, nii vaimne kui füüsiline. Aga Sa saad sellest üle. Sa ju pead! Sa avastad isegi, kui palju parem võib elu olla, kui loodad ainult endale ja ei pea pettuma.
Kuid Sa siiski ei arva, et Sa oled p ä r i s e l t üksi. Sul on ju ikkagi Su vanemad, sõbrad, seesama mölakaks osutunud lastetegijagi. Nad on Sul olemas.
Ja märkamatult õpid Sa jällegi usaldama just sedasama inimest, kellega koos Sa kunagi nii õnnelik olid ja sellele uuele elule alguse panid. Märkamatult õpid Sa taaskord temale toetuma ja tema peale lootma, kinnitades endale, et tegelikult Sa ju nagu polegi üksikvanem. Hea küll, ta on tujukas, kadudes vahel nädalateks, ilmudes hommikuti vahel mitte kohale või jäädes kamaluga hiljaks, mittetäites lubadusi (millega Sa ju nende aastate jooksul edukalt ära harjusid), mitte tundes ise huvi…Aga ta ju on Sul olemas! Sa saad talle helistada, kui laps teeb esimesed sammud, Sa saad talle helistada, kui lapsele on vaja rohtu tuua, Sa isegi kuuled ta hääles õrnusnoote, kui ta üle pika aja oma järeltulijaid näeb.

Ja ometi tuleb ühel hetkel see Viimnepäev. Nagu täna. Ühel hetkel Sa mõistad, et Sa oled siiski üksi. Selle hetkeni, kui Sa loodad teistele, oled Sa ihuüksi.

Palun, Härra. Siin ta on. Kogu minu valu maailmale laiali laotatuna, nagu Sa soovid. Kui Sa ei ole valmis mind kuulama, siis loe. Sa tead väga hästi, kuidas mina olen kasvanud. Sa mäletad väga hästi nende lühikeste aastate jooksul kõiki neid loendamatuid kordi, kui mina oma isa pärast nutsin. Sa tead väga hästi, kui palju haiget see teeb, kui Sa ei saa usaldada inimest, kes peaks olema Sinu jaoks nii tähtis. Sa tead, kuidas ma gümnaasiumi lõpetamisel lava taga pisaraid kinni hoides lõpukõnet kordasin, kui minu bioloogiline tekitaja oli kodus “sõbraga”, kes oli talle siis minust tähtsam. Sa tead, et ma ei suuda talle seda kunagi andestada.
Ja nagu iga lapsevanem, soovin minagi oma lastele veel paremat elu, kui oli mul. Ja isegi kui ma majanduslikult seda anda ei suuda, siis vähemalt emotsionaalselt võin proovida. Võibolla on see minu egoism, minu valu, aga mina ei suuda vaadata oma last koridoris nutmas, saabas käes ja küsimas, kus issi on. Ei esimest, teist ega kolmekümnendat korda, nagu juhtus täna.
Täna on see päev, mil ma mõistan k u i üksi ma olen. Nii et nüüd on Sinu kord, Härra, mõelda, mis on Sinu jaoks tähtis. Sea paika oma prioriteedid ja anna ka mulle teada. Sest nii kaua, kui rummipudel teeb Su lastele silmad ette, ma Sind näha ei soovi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s