Häid uudiseid ja emotsioone

Posted: märts 24, 2009 in Uncategorized

Ühed väga tähtsad head uudised on mul teiega jagamata jäänud. Nimelt on taastunud suhtlus Härra-poolsete vanavanematega. Juba kuskil kuu tagasi nad võtsid ühendust ja viisid Mirithi paariks tunniks õue mängima. Kuigi meil olid selleks päevaks plaanid, viskasin need kohe nurka, et laps saaks vanavanemaid näha. Nädal peale seda soovisid nad uuesti Mirithit, kuid kuna mul oli jube palju tööd, tegin ettepaneku, et nad mõlemad võtaksid. Võtsidki! Käisid paariks tunniks mere ääres ja vanavanavanaema külastamas.

Sellel laupäeval olid nad lausa ligi terve päev seal, ma käisin koos kolme mehega mööda Pärnu maakonda ringi kruiisimas, kaltsukates. Nemad muidugi ei saanud midagi, aga minu päevasaak oli uskumatult rõõmsaks tegev. Lisaks sellele, et sain endale pluusi ja korseti (ja endale ma saan väga harva midagi), sain ka tüdrukule paar suuremat asja ette. Ja no ei hindu ega valikut anna linna asjadega võrreldagi, väga kasulik tiir oli. Maakonnas on ikka veel alles need õiged vanad nostalgilised kaltsukad.

Mul on seletamatult hea meel, et me jälle normaalsemalt suhtleme. Eks ma üritan enda uhkuse ja arguse ka alla neelata ja rohkem neilt abi paluda vajadusel.

***

Muidu veereb elu ilusas rütmis. Kuigi ma olen viimasel ajal saamatuse ja tegevusetuse etalon (välja arvatud täna, kus mul on kohutav koristamistuhin, esimest korda istun tänase päeva jooksul) on õnnetunne mulle näkku kirjutatud.

Ma ei väsi ikka üllatumast, kui teistmoodi ja põnevad on väikesed lapsed. Täiskasvanutel oleks neilt palju õppida. Ja ma ei mõtle mitte ainult seda lapsemeelsust, mis peaks säilima igas inimeses, vaid ka nende puhtus, teistmoodi maailmatunnetus…

Näiteks see, kuidas laps ema emotsioone tunnetab. Mäletan vanast ajast ikka seda, kuidas tüdruk oli ka issi peale pahane, kui me olime päeval näiteks tülitsenud Härraga, sellest hoolimata, et laps oli aias ja ei teadnud sellest midagi.
Samamoodi ka positiivsed emotsioonid – näiteks Silmarõõm võeti kohe omaks ja taheti isegi kohe kallistada, samas mõnda teist häbeneb isegi siis, kui iga kuu näeb. Eks ta mõistis minu tundeid ja teadis, et võib usaldada. See on lastel üks hämmastav omadus.

Või siis pisema pärijanna reaktsioonid. Kui ma nutan, tuleb ta kohe oma lutti mulle pakkuma. See peab ju kõige vastu aitama! Kuidas ta vaatab mõistmatult, kui me juhtume Mirithiga raginasse sattuma. Käib ühe juurest teise juurde ja üritab meid kokku viia.
Melian on üldse aastaseks saades kuidagi nii palju muutunud. Kehakaalult ikka sama tilluke, et kõik kommenteerivad kui uskumatu on sellist käimas vaadata – ta peaks parimal juhul ringi roomama! Aga tema miimika, jutustamised, intonatsioon ja nakatav elurõõm on nüüd kuidagi eriti hästi esile kerkinud.
Kuigi mind õhtuti enamasti mängu ei võeta, on päevad sedavõrra erilisemad. Ma jumaldan lihtsalt istumist ja tema tegemiste vaatamist. Või temaga koos tegutsemist, kuidas ta käib mul järgi ja üritab asjatada samamoodi, kuis mina ees.

Härrat pole ikka näha olnud. Rääkisime ükspäev pikalt telefonis [Peaasjalikult tema elust ja tegemistest, nagu ikka.], avaldasin talle arvamust praeguse asjade seisu kohta ja toonitasin, et mina teda paluma ei hakka. Tal oli “hea meel, et ma seda nii rahulikult võtan”. ?. Nojah. Eks tema on see, kes tulevikus Isa asemele Rahakotiks hüütud saab. Eks lubadusi jagus siia ja sinna, aga vabandusi, nagu ikka, on rohkem. Hea küll, pole aega, pole tahtmist – aga kui pooleteise kuu jooksul isegi kordagi ei küsita, kuidas lastel läheb, siis minu jaoks see näitab midagi. Eks ma olen ootusärev – tuleb, mis tulema peab.
Ja ma olen tõesti rahulik. Mu elu on liiga lill, et end häirida lasta. Ka Mirithi igaõhtused igatsushood on üle läinud. Härra töökohast mööda sõites nentis apaatselt “Issi töötab siin.”
Tema on see, kes kaotab selle imelise võimaluse näha meie pudinaid kasvamas, kui ta oma poisikeseiga veel kaua jätkab.

See rahutunne on muidugi imeline. Keegi ütles targa lause kuskil seebikas – armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Mitte, et ma Härrast enam ei hooliks, ei, see pole vist võimalik isegi ta kõige suuremate sigaduste kõrval – minu ükskõiksus saabus hoopis teadmisega, et mul pole mõtet lasta oma elu segada tema otsustamatusest.

Ja elu ON lill 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s