Päike paistab

Posted: aprill 6, 2009 in Uncategorized

…nii õues kui toas kui südames.

Ma olen jalutamise fanatt. Ma ei suuda ilma selleta elada. Aegajalt laske mind ka jooksma, ja elu on juba sammu võrra täiuslikkusele lähemal.
Ma jumaldan neid ilmu, mis pole kaugeltki veel liiga soojad, kuid ideaalsed tundide viisi ringi trampimiseks. Õnneks on Anni paras kärutita, kes on nõus seal sitsima ka siis, kui ta parasjagu ei maga. Ja no kuidas saakski teisiti, kui kogu see võrratu ja värviline maailm nõuab avastamist ja uurimist-puurimist.

Ka kodune elu on mõnusalt rutiinne, aga põnev. Pisipudin avastab hoolega kõikvõimalikke maailma lollusi, mida korraldada annab. Kirjatarvetesahtli, käterätikute kapi ja raamaturiiuli tühjaks tõmbamine, soodapaki köögipõrandale laiali raputamine ja eiteakust leitud kahvliga emme jalga veriste aukude torkamine on kõigest mõned näited. Eks ta on endale eesmärgiks võtnud kõik need lollused ära teha, mis Mirithil omal ajal musterlapsena tegemata jäid.
Aga veidra emana, nagu ma olen, on see minu jaoks pigem paeluv vaadata lapse mõtte töötamist ja ideede sooritamist, nii et ma raatsin üsna harva teda keelata, pigem siis, kui asi talle endale ohtlikuks võib osutuda. Teiste arvates hull, aga mina küsin vastu: “Kas mul on siis nii raske neid käterätikuid pärast taas kappi panna?”
Jonnituurid seevastu nii meeldivad pole. Mirith oli üle kahe, kui jonnima hakkas ja temaga andis siis mõistlikult läbi rääkida. Melian aga vaatab üllatusest kaame näoga, kui keegi teda keelata julgeb, sest seda ju enamasti ei tehta. Kuid sellest hoolimata on see seakisa ja jalgade trampimine pööraselt naljakas ning minu naeru peale ta enamasti ka unustab, millega ta parasjagu tegeles.
Üleüldiselt on ta ju siiski kuratlikult naerune laps.

Ja südame tuuridki pole veel maha jahtunud. Kohati on see kummaline, sest ma olen pigem jahimehe tüüpi – kipun ära tüdima, kui saagi kinni püüan. Vähemalt siiani on see kuidagi nii olnud. Kuid seekord on sebimisprotsess ammu kulminatsioonini jõudnud ning sellest hoolimata tekivad ikka Silmarõõmule mõeldes liblikad kõhtu.
Jah, üksi on mõnus, arvestades vaid iseendaga ja väljas käies end vabaks lastes, kasvades koos lastega ning adudes maailmapilti kellestki teisest sõltumata. Aga kui seal kõrval on veel keegi, kes oskab Su alati naerma panna, kes võtab raskel hetkel kaissu, kes paneb Sind end vajalikuna tundma, kes kütab kirgi ja toidab hinge, keegi, keda unes nähes on imeilus päeva algus garanteeritud…Siis nii on veel mõnusam.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s