Soistel radadel

Posted: juuni 21, 2009 in Uncategorized

Eilne ilm lubas lõpuks mu kauaaegse plaani teoks teha ning Tolkuse rabasse minna. Üleile tegime ka salatit ning kooki, et oleks, mida kaasa võtta. Tüdrukud muidugi, va Murphy austajad, ei jäänud tavapäraselt ajal magama, nii siis saimegi sinnasõitu alustada üsna õhtusel ajal.

Pabistasin hirmsasti Meliani kandmise pärast, sest ma pole teda ammu nii kaua linas hoidnud, ta on ju päris raske ikkagi ning lisaks ei armasta mu seljas kõlkumist just üleliia. Aga kõik läks imeilusti, sellisel pikal matkarajal on teda isegi lihtsam kanda, kui linnas bussitada ja treppidest ronida. Lisaks läbisime raja vaid umbes tunni ajaga, mis oli oodatust palju lühem aeg. Piiga natuke siputas, aga üldiselt nautis ilusat loodust ja tassimist.


Mirith oli alguses igati äksi täis, kuid avastas üsna kiirelt, et Silmarõõmu kukilt on palju parem vaade. Nii võib öelda, et kuskil kaks kolmandikku teest lasi ta end lihtsalt tassida ning staarina teatas ka peale tükk aega kukil istumist, et tema “enam ei jõua.”. No tere tali, eks ole.

Loodus oli seal tõesti võrratu. Sinna võib teinekordki minna ja ehk isegi veidi rahulikumalt, praegu jalutasime peatumata kõik läbi, sest kartsin, et rada on liiga pikk ning väsime poole peal. Isegi vaatetorni tippu ronisime, kuigi Tuuletaadi möllamise tõttu olime seal vaid paar minutit.
Naljatades unistasin rabasse maja püsti panemisest – lihtsalt idee sellest, et hommikul ärgata ning oma tassike teed juua verandal, millelt avaneb s e l l i n e vaade, on ihukarvu tõusma panev. Hingematvalt kaunis koht.

Kuna rajal polnud ühtegi piisavalt turvalist piknikukohta, kuhu ka Meliani saaks ringi jooksma lasta, käisime selle läbi ning läksime sinna lähedale metsa piknikuplatsile. Melian istus söömaajal meie ees laua peal ning oli omadega väga rahul, lisaks sain ka mina toitu manustada, selle asemel, et tal järgi joosta. Pärast sai ka natuke metsa all okaste sees mütata. Kui poleks nii sääserohkeks läinud, oleks ka seal tahtnud hilisest kellaajast hoolimata rohkem aega veeta.

Juba sinnasõites mõtlesin, kui hästi ma end tunnen. Ma tunnen end täielikumana, rohkem päris perekonna osana. Olen ise palju muutunud, viitsin nüüd rohkem välja mõelda üritusi lastele, rohkem uurida ja käia ringi. Kunagi vaatasin krimpsus näoga, kui ema mulle mõne lasteürituse kuulutuse silme alla torkas, nüüd otsin ise kohti ja loon plaane, et mida kõik teha võiks.

Lisaks oli Härra selline, keda tuli tangidega kuhugi kaasa tirida, Silmarõõm on aga kohe nõus ja tundub neid käike nautivatki. Mul on temaga ikka väga vedanud. M e i l on temaga vedanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s