Sõnajalaõit otsimas

Posted: juuni 27, 2009 in Uncategorized

Meil on sõpradega tore igaaastane traditsioon minu suvilas Jaanipäeva pidada. Eelmine aasta jäi küll vahele, kuna ma veel emotsionaalselt päris inimene polnud, kuigi alates sellest aastast loodetavasti teeme seda kuni oleme 65-aastased. Ja kauemgi, kes peale seda veel võimelised on.

Kunagi jäi jutt, et Härra võtab tüdrukud Jaanipäeval endaga, kuid sinna jõudes olin lõpmata õnnelik, et see vaid jutt oli. Esiteks nautisid piigad ääretult maal ringi lippamist, teiseks ei oleks ma toda kahte päeva ilma nendeta ette kujutanudki. Mul on nii hea meel, et lõppeks on kõik sõbrad harjunud nendega kui külgekasvanud osaga minust, kui suurepäraselt nad läbi saavad ning milline nauding on istuda verandil, süüa grillvorsti ning vaadata neid mööda õue ringi tormamas.
See lihtsalt teeb südame soojaks, kui sõbrad Su lastega tegelevad. Eriti minu vanuses, kus see pole maailma loomulikuim asi.

Ma naudin seda traditsiooni paljuski seetõttu, et isegi kuigi ma mõnda neist näen vaid paar korda aastas, ei ole me Jaanipäevas siiski midagi kohmetut, vaid ilusti antakse ülevaade elatud elust ning me oleme vanad, koos lõbutsevad sõbrad.

Esimene õhtu möödus tava- päraselt, tüdrukud köögitoim- konnas, tegime toorsalati liha kõrvale ning kartulisalati järgmiseks hommikuks, tüübid aga grillisid liha. Esimest korda elus jõin ka laste ees alkoholi – ehk siis õhtu peale kohta õlut. Ei olnudki nii hull, kuigi Mirith vaatas alguses kulm viltu. Siiski ei kujuta ma end kunagi sinna maale jõudmas, et laste ees rahumeeli juua saan, kuigi tõsi, enam mind ei häiri, kui teised seda nende ees teevad, vähemalt mitte sellises keskkonnas nagu seda Jaanipäev oli.

Mirith leidis endale suure sõbra Digidoktori näol, kellest ta siiani edvistaval häälel kõneleb. Juba paar päeva varem, kui me käisime D. koolilõpetamisel (kes, muuseas, oli ülimalt kaunis oma kleidikeses), said nad üllatavalt hästi läbi. Mirith võttis Digidoktori ühe käe ning Silmarõõmu teise käe otsa ja lasi end taevasse lennutada, kui me kodu poole kõndisime. Vahepeal, kui poisid ära väsisid, hüppasid nad selle asemel hoopis ise, et Itit tõsta ning nalja jätkus kogu teekonnaks. Mina kõndisin koos käruga nende selja taga ning nautisin taaskord seda, kui loomulik ja lihtne tundub elu. Seda ta veel aasta-kaks tagasi ei olnud.

Järgmine päev, kui pohmellis inimesed end asemetelt üles ajasid, kes varem, kes hiljem, sai traditsiooniliselt sooritatud veesõda. See aasta võttis ka Mirith sellest hoolega osa, Mammast rääkimata, kes mu kapitaalselt ämbritäie veega üle valas. Ja no lisaks päris mitmele ämbritäiele visati nii mõnigi tütarlaps, mina kaasa arvatud, ka kastmisvett täis olnud vanni. Kuid vähemalt ei leidunud kogu õue peal kedagi, kes kuivaks oleks jäänud, ka Melian solistas rõõmsalt ämbrites.

Lisaks Jaanilaupäeval meie enda süütatud lõkkele saime teisel päeval, Jaanipäeval, ka suure ja korraliku lõkke. Naaberkrundil põles putka. Hommikul pidas ema seda kruusatolmu süüks, kuiva ilma tõttu, kuid vett toomas käies sai selgeks, et tegemist on hoopis tulekahjuga. Ühel hetkel olid ka leegid näha ning tuletõrje kutsutud. Nood tulidki maakoha kohta õite varsti ning järgnevad mitu tundi oli põnev vaadata, kuidas tuld kustutati, maaala tossu täis läks ning hiljem veeauto mu tiigi pooltühjaks tõmbas. Küsisid ilusti viisakalt luba kah.
Peale selle oli muidugi ülimalt tore tüdrukutel kenade mundris meeste ees edvistada.

Õnnelik õnnetus, nagu nad ikka.

Kõik mu vanad sõbrad said ka vähe korralikumalt Silmarõõmuga tuttavaks ning kui öösel tüdrukutega kadakate vahel käisime viina joomas ning saladusi paljastamas, kuulsin rõõmuga, et nad kiidavad Silmarõõmu heaks.
Üks sõbranna juhtis tähelepanu ka Meliani ning Silmarõõmu omavahelisele suhtlemisele ning sellele, et väike silmnähtavalt suuremasse kiindunud on. Melian pole just tavapärane laps, eriti mitte Mirithiga võrreldes, kes on väike särav päike ning kõigi sõber juba tillukesest saati. Anni on iseseisev ning elab kui omas maailmas, vaid vahepeal võttes loori meie vahelt ära. Mina olen ainus, keda ta läbinisti tunnistab ning üleüldiselt on ta üsna eemalehoidev. Sülle end võtta ei luba. Kuid tõesti, Silmarõõmu peab ta omaks, mööda õue ringi jalutades läks ikka vahel tema juurde, pani käe põlvele ning jätkas siis oma rännakuid. Samas oli Silmarõõmust abi ka siis, kui miskit valesti oli, kuigi kõiki teisi vaatas oma üllatunud ning tõsisel ilmel, kui talle tähelepanu pöörati.
Eks lapsed ole ju paremad inimestetundjad kui meie.

Aga aitäh kõigile, et andsite mulle taaskord ühe unustamatu Jaanipüha!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s