Tahame lutti, ei taha lutti, tahame lutti, ei taha lutti…

Posted: juuni 29, 2009 in Uncategorized

Nägite eile õhtul seda kesk elutuba kägaras istuvat suures mustas seelikus neiut, kes peites end nuttes seelikusabasse? Ah, te vist ei saanudki näha, sest see oli hoopis minu elutuba.

Juba nädalapäevad tagasi kadus üks lutt lootusetult Mamma koju, nii et tervelt neli ja pool inimest [Noh, Melian pistis pigem solidaarsusest oma põse vastu põrandat.] ei leidnud seda üles. Päev varem kadus üks lutt koju, sama lootusetult. Hoidsin seda üht, viimast allesjäänud lutiräbalat, kui kullatera, kuid ometigi suutis ta eile end nii ära peita, et mida pole, seda pole.

Õnneks võib öelda, et mina nutsin kordades rohkem kui laps. Tema alguses nuttis veidi minuga kaastundest kaasa, seejärel õiendas voodis peale joogi otsalõppemist, ainult siis kisas, kui läksin tema juurde teda lohutama, sest mõistis, et ma ei too lutti. Lasin tal siis oma õiendamised ära õiendada ning vähem kui poole tunniga jäi ta imekombel magama.

Öösel ärkas korra, sai veel juua, lällas ning uinus taas. Mina aga, kes ma olin just voodisse läinud, ei suutnudki uinuda, sest mul oli see vastik närvilisus kõhus, et n i i k u i n i i ta ärkab kohe. Nii vähkresin ise tunde voodis.

Kõik ütlevad, et nüüd on õige aeg loobuda. Okei, tõesti on hea variant loobumiseks, sest algus on juba sees ning ma ei saa ka murduda – sest lihtsalt pole lutti, mida talle anda.
Samas ma tunnen ise iga ihurakuga, et ma pole selleks valmis. Nii mugav oli talle see õues suhu toppida, kui ta õiendama hakkas. Ta on ju nõnda iseloomukas neiu. Magamaminekut ma ei kardagi, see on tõenäoliselt see kergem osa.
Kui kiiresti ta ikkagi sellest üle saab? Kaua ta lutti otsib? Ta on ju nii tilluke alles, kas ta tõesti on valmis oma turvaelemendist loobuma? Eriline süle-ja kaisulaps ta pole, hommikuti poeb kaissu ja õhtuti mürame, aga see on ka kõik. Õues pole mind olemaski, et teeks kalli või midagi.
Kas me suudame loobuda, kui mina ise pole selleks valmis?

Tahame lutti, ei taha lutti, tahame lutti, ei taha lutti…

EDIT: Ma leidsin luti üles. Appi! Mis siis nüüd? Helistasin ülimale nõuandjale ehk siis oma emale, ja ta arvas, et no proovime. Peitsin luti sahtlisse… Mina ei tunne ikka veel, et selleks valmis oleks, aga tüdruk vist on, sest ta pole siiani lutti küsinud, kuigi praegu vedeleb voodis ja ootab Une-Mati tulekut…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s