Enne, kui midagi ära viskad, mõtle…

Posted: juuli 20, 2009 in Uncategorized

Mõtle, kas kuskil on keegi, kellel võiks sellest kasu olla.

Isegi, kui elad hästi, mees teenib Soomes suurt palka ning poes hindu järgima ei pea, tead ju tegelikult küll, et Su kõrvaltänavaski on neid, kes elavad palju halvemini. Ära siis ütle kogu aeg ei viitsi, ei tea, ei taha, ei oska.
Proovi parem korrakski ette kujutada, et suvalisel hetkel suvalise asjaolu tõttu võib Sinust või kellestki Sulle väga kallist saada see sama abivajav inimene.

Meie tänapäevane tarbimisühiskond on läinud kõvasti üle piiri ning iga mõtlev inimene teab seda, isegi kui ta unustab selle järjekordselt allahindlussilti nähes. Meil on endal võimalus midagi ära teha nii selle vastu kui ka nõrgemate hüvanguks.

Ära ütle, et Sul on kergem asjad ära visata, kui r a i s a t a tunnike oma elust ning otsida internetist koht, kuhu need asjad viia ning töölt tuleval mehel paluda seda ka teha.
Ja kui Sul endal pole transpordivõimalust, siis on suurel hulgal abivajavaid kohti, kes valmis ise järgi tulema mitte ainult mööblile, vaid ka väiksematele asjadele.

Ära anda ei saa mitte ainult riideid. Igati hästi sobivad ka raamatud, kirjatarbed, joonistamis-meisterdamisvahendid, mänguasjad, tarbeesemed, köögitarbed, tehnika, mööbel ja muu asjalik.
Teate neid nõuka-aegaseid käterätikuid, mida vanatädi iga aasta jõuludeks saadab? Need ei meeldi Sulle, Sa tead seda. Sa ei kasuta neid kunagi. Aga ei ole mõtet neid keldrisse hallitama saata või veel hullem, prügikasti visata. On inimesi, kes nutaksid õnnest, kui need endale saaksid.

Ma vihkan, kui inimesed ütlevad, et ei viitsi. Ma vihkan, kui inimesed ei suuda mõista, kui raske võib olla kellelgi teisel. Ma ei armasta parastamist, aga vahel küll ei ole kahju mõnest tuttavast, kes alati ütles ei viitsi ning nüüd kannatab ise puudust, sest teisedki ütlevad, et ei viitsi. Aga isegi, kui mul ei ole kahju, ei kujuta ma eal ette, et ise sama ütleksin ning võimaluse korral abistamast keelduksin.

Kui veel suuremas kodus elasin, tegelesin põhjalikumalt äraantavate asjade abivajajateni toimetamisega. Millegi pärast leidsid inimesed lausa Tallinnast ja Tartust olevat kergema oma asjad mulle tuua, kui omaenda lähedale mõnda sobivasse asutusse viia. Nii ma istusin selle asjade kuhja otsas, pesin ja sorteerisin. Osa asju toimetasin otse peredele, kes vajasid, ülejäägid Pärnumaa Lasterikaste Perede Liidule, kes on siiani jäänud põhiliseks kohaks, kuhu asju viin.
Nüüd elan nii väikeses kodus, et enam seda teha ei saa, sest enda asjadki ei mahu ära, küll aga kogun siiani enda ning lähedaste asju lapsepõlvekodusse ning sobiva kuhja kokkusaamisel viime need jälle ära.

Mõtle, inimene, mõtle. Sellised asjad, nagu “ei viitsi” kipuvad tulevikus rängalt kätte maksma.
Sinu kodu lähedal on kindlasti kuskil mõni lasterikkaid peresid ühendav asutus, noortekeskus, kodutute varjupaik, turvakodu, kirik, haigla või lastekodu. Alati on kuskil keegi, kes neid asju vajab ning selle nimel tasub oma energiat ja aega kulutada.

Soovitan pigem otsida koht, mis tegeleb nende asjade otse abivajajateni toimetamisega. Ma ei ütle, et Lastehaiglale raha kogumine või Humana on kuidagi ebaausad. Aga näiteks Humana töötajate palgad, ruumide rent ning transpordikulud tekitavad olukorra, kus Sinu antavast abist jõuab liialt närune osa inimesteni, kes neid asju reaalselt vajavad.

Mõtle ja tegutse. Palun.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s