Lehva-lehva

Posted: september 16, 2009 in Uncategorized

Meliani viimase aja hitiks on see, et oma tavapärasele hüvastijätuks lehvitamisele lisaks õppis ta ära ka sõnapaari “Dadaa” ning kasutab seda nüüd tihti.
Tihti tähendab seda, et ta mitte ainult ei võlu ka kõige rangema olekuga väikeametnikke ning klienditeenindajaid, kui peale minu hüvastijätusõnu ta laialt naeratades lehvitab ja “Dadaa!” hõikab, vaid lehvitab ka tänaval suvalistele inimestele, pälvides palju tähelepanu ning lehvitusi.

Mirith aga ei taha leppida sellega, et kui me vöötrada ületame, tuleb seisma jäänud autodele tänutäheks viibata, mitte lehvitada. Viimane on ju palju ägedam! Nii tekivadki situatsioonid, kus meid üle tee lasknud suures maasturis istuv karune habemega meesterahvas järsku naeratuse näole lööb ja väiksele roosale plikale vastu lehvitab.
Umbes pooled inimesed aga ei lehvita vastu ning see teeb Iti väga kurvaks, et kas neil siis polegi hea meel.

***
Siit aga üks temaatiline küsimus. Mina noogutan alati peaga tänutäheks, kui mind üle tee lastakse, laps lehvitab, kui meelde tuleb. Aga kuidas Sina kui autojuht sellesse suhtud? Kui osad sõbrad peavad seda väga tähtsaks ja meeldivaks käitumiseks, siis mõni teine ütleb, et tal on ükskõik või on see lausa häiriv, kuna ta tunneb end siis ebamugavalt.
Mulle tundub see imelik, ma usun, et autojuhina mulle küll meeldiks selline väike igapäevane viisakus. Kuidas teiega?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s