Naised, kus meie eneseaustus on?

Posted: september 17, 2009 in Uncategorized

Kõik mehed on sead ning naised armastavad loomi…

Mu tutvusringkonnas kerkis hiljuti üles klassikaline lugu – armukest pidanud mees otsustas oma naise kasuks ning armuke ei suutnud sellega leppida. See pani meid arutama, et miks ometi naised nii käituvad?
Okei, ma ei hakka sinna teemasse laskumagi, et ma ei mõista, kuidas saab üks inimene ennast nii vähe väärtustada ning hakata “selleks teiseks”. Aga kui Sa kord võtad selle rolli, siis kas Sa tõesti pead end kuidagi tähtsamaks? Sina pole ju see, keda ülal peetakse [Itaalia multimiljonärid ei loe], Sina pole ju see, kelle kaissu õhtul poetakse. Miks hakkab siis see naine arvama ühelt maalt, et tal on mingid õigused?

Ja eriti just peale lahkuminekut. Isegi, kui oled endale terve maailma välja mõelnud, peaks ju ometigi saama aru lausest, et see on nüüd läbi. “Kallis, mul oli Sinuga väga hea [Ma lõbutsesin natuke, sest mul oli igav], aga ma ei saa oma perekonda jätta [Ma armastan oma naist ja lõpetan selle asja, sest ta sai teada].” Punkt.

Mis paneb naisi veelgi end alandama ning paluma, et neid tagasi a r m u k e s t e k s võetakse? Mu laste isa üks neiudest näiteks väitis peale seda, et MINA segan nende armastusele vahele, sest mees ju ometigi ütles talle, et armastab teda. No kuulge? Nii naiivne ju lihtsalt ei anna olla. Või, nagu näha, siis annab.
Ma olen võrdlemisi noor ja kogenematu, aga ometigi tean juba, et keskmine mees räägib ükskõik mida, et saada naise tähelepanu ning parimal juhul ka võimalus tema püksilukk avada. Kas tõesti on olemas nii kõikehõlmav armumine, mis paneb kõik oma põhimõtted ning iseendagi unustama?
Ma olen olnud armunud nii, et magada ei saa, õhk saab Teda nähes otsa ja isegi vetsupotti küürides on totakalt õnnelik “kiipsmaili” peas. Olen, aga ometigi ei ole ma unustanud seda, mis rolli mina mängin ja kuidas maailmas asjad käivad.

Kõigeparemgi tuletas meelde, kuidas ma vaid napp päev peale Härrast lahkuminekut talle rääkisin, et ma ei süüdista Härrat armastuse otsa lõppemises, see on asi, mis juhtub ning sellega tuleb leppida. Kõigeparem ütles, et tema ei suudaks nii mõelda.
Ma suutsin ja mõtlen praegugi. Elu on lühike ning inimesel on õigus õnneks. Aga neid asju annab ka moraalselt ja võimalikult vähe haiget tehes ajada.

Ma tõesti ei mõista siinkohal armukeste käitumist, kes keelduvad suhet lõpetamast. Okei, emotsioonid löövad üle pea, aga miks neid ei kontrollita? Ja miks ei mõtle see naine ennekõike endale? See on ju paratamatus, et teiste silmis jääb tema halba valgusesse.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s