Ideaalse kosmeetiku otsingutel ehk roosade kunstküüntega mimmi seiklused

Posted: september 22, 2009 in Uncategorized

Okei, tegelikult mul pole kunstküüsi ja omadki pole hetkel roosad. Aga sellest hoolimata halada tahaks ikka, kuidas oma kulmudele uut paitajat otsisin.

Kevade poole sain kosmeetiku juurde aega kinni panema minnes kergekujulise minestusohu – minu jumalik ihutalitaja oli kolinud Tallinnasse tööle oma õde asendama.
Siinkohal, kui keegi teab, kus väike armas blond Venus salongis töötanud Hedi Pärnust nüüd päälinnas pesitseb, siis öelge mulle kah, astuks hea meelega läbi, kui Tallinna satun.
Ta oli imeline. Ma ei pidanud ühtegi sõna ütlema, ta teadis algusest peale, mis mulle sobis ja tegi oma tööd ülimalt hästi ning põhjalikult. Mul polnud õrna aimugi, mida ja kuidas minuga tehtud, aga tulemus oli alati ideaalne.

Peale seda sai siis alguse see pikk ja ränk tee.
Esimene kosmeetik, keda proovisin, oli Hedi asendaja. Ta oli armas venelanna, kes tegi oma tööd püüdlikult, aga minu jaoks siiski sobimatult, ta ei teinud piisavalt head tööd, üks kulm oli teisest silmnähtavalt pikem.
Teine kosmeetik, kelle juurde läksin, oli Füürer, Linda ilusalongis. Ta tuli, tegi ja läks. Ehk siis – peale tere ei vahetanud me ühtegi sõna. Heitsin laua peale pikali, ta ei küsinud minult absoluutselt mitte miskit, kitkus ja värvis oma tahtmise järgi ning kadus toast. Tõusin istukile ja mõtlesin, et ei tea, kas kõik läbi? Kõlgutasin seal veidi jalgu, kuni ta uue kliendiga tagasi tuli ja ülbelt viskas: “Sa ikka veel siin?”.
Mul polnud ju õrna aimugi, kas ta on lõpetanud, kuhu ma maksma pean või üldse mida edasi teen. Seega, kuigi ta tegi võrdlemisi head tööd, jäi mulle asjast väga halb maik suhu.
Kolmas oli Lux salong, millest ma ei taha rääkidagi. Tädike tõmbas mul kolm karva ära, jättes mitte ainult keskosa kitkumata, vaid ka täiesti eraldiseisvad karvad kulmu alt ning nõudis selle eest veel ebanormaalselt suure summa.
Neljas kosmeetik oli tuttava tuttav, kelle juures käisin kodus. Tema värvis mu kulmud miskipärast täpselt sama tooni, kui nad enne olid… Ning lisaks rääkis kesk kitkumist pikalt sõbrantsiga telefonis – liiga familiaarne.

Viies kosmeetik oli endise klassiõe soovitatud Mai Selveri salongist. Mis siis ikka, proovime järgi. Sinna minnes oli mul suur eelarvamus – kuigi käin vaid kulme tegemas, olin harjunud maheda muusika, aroomilambi ja privaatse lamamisega. Seal veeti mind taharuumi, pandi toolile i s t u m a, ees lõugas raadio ning uks oli lahti.
Seeeest tõestas kosmeetik end sajaprotsendiliselt. Kuna ta oli vaid paar kuud tagasi koolist tulnud ja tööle asunud, oli ta erakordselt püüdlik. Küsis ja uuris täpselt värvi kohta, täpselt kuidas kitkuda ja kas kitkuda. Lisaks oli tegemist ka väga sõbraliku ja elava naisterahvaga, kellega oli mõnus suhelda.
Rääkisin tallegi oma ebaõnnest teekonnal uue kosmeetiku otsimiseni ning ta lootis, et mu otsingud on läbi.
Mina loodan kah. Salongiga harjun vast ära, sest korralikult tehtud töö on hulka tähtsam. Ta oskas mind ka hästi meelitada ning kiitis näonahka, et tavaliselt on hele nahk ka probleemne, aga minu oma on ilus ja sile, ta olla lausa kade.

Täna hommikul sain ka teada, et meie lapsed käivad samas lasteaias, mis pani i’le ilusa täpi. Minu otsingud ON lõppenud.

[Jah, just nii tibi olengi, et kirjutasin sellest terve postituse.]

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s