Kolm päeva, kolm linna

Posted: september 27, 2009 in Uncategorized

Sel reedel algas taaskord mu koolitee. Ronisin igaks juhuks rebaste aktuselegi ning tutvustavatesse tundidesse samamoodi, ei mäleta ju enam miskit! Need osutusid kõik väga põnevaks, sest selle lühikese pooleteise aastaga on parajalt palju muutunud.

Veendusin taaskord selles, kui vaimustunud ma oma erialast olen, kui õigesse kohta olen sattunud. Kursus tundub meil kah väga tore olema, tükimaad nooremapoolsem, kui mu esialgne kursus ning natuke vähemaarvulisem samuti. Mu kursusel on ka üks tore naisterahvas, kellega tutvusime Mirithi lauluvõistlusel, kui ta end kui mu blogilugejat esitles – väga mõnus oli tuttavat nägu näha!

Ööbin oma endise klassiõe H. juures, no võrratu. Peale pikka ja väsitavat koolipäeva satud Sa vihmasaju kätte, kõnnid ööbimispaika ning leiad eest naeratava ja Sind sooja toiduga ootava sõbrantsi. Mida veel elult tahta?

Õnnetul kombel kadusid kõik Viljandi tuttavad sel reede õhtul teistesse linnadesse ning jäin sinna päris üksi. Sel momendil mõtlesin, kui naljakas – mõni teine võtab akadeemilise, sest töö kõrvalt on raske koolis käia ja niii koormav, siis minu jaoks on Viljandis käimine kui puhas puhkus – ei ole töökohustusi, foorumi modereerimist, majapidamist, söögitegemist, laste järgi vaatamist, ürituste planeerimist, pidevat ringisebimist. Ainult kool ja rahulikud õhtud. P u h k u s. Uurisin isegi välja jooksuradade asukohad – ümber suure järve looklev 12km rada tundub mõnusalt väljakutsuv, aga pidada olema osaliselt valgustamata, seega tuleb mul leppida ümber väikese järve ühekilomeetriseid ringe tehes.

Lapsi igatsesin küll. Olen neist ennegi mitu päeva eemal olnud, aga siis alati pidevalt tegevuses, nii et aega mõelda ja igatseda ei jää. Seekord oli tempo asisem ja rahulikum ning igatsus tükkis päris kõvasti põue.
Melian oli ka päris solvunud, kui koju tagasi laekusin, küllap seepärast, et oli ka ilma õeta. Peale ärkamist seiras mind tükk aega mossis ilmega, kuni otsustas alla anda ning mu kõhu peale hüppama tulla – barjäär oli murtud ning sain oma lapse tagasi.

Laupäeval hiilisin loengust veidi varem ära, et saada odava bussi peale ning veeresin Tartusse. Juulil oli tulemas sünnipäev ning läksin teda (teoreetiliselt) üllatama ning temaga seda uut ja ränkrasket “kakskümmendkaks-viimanetaks” aastat vastu võtma.
Õhtu oli võrratu, selline tõeline Tartu melu, kus sai külastatud veidraid kohti ja tehtud vallatuid tegusid.

Mõnus nädalavahetus, koju laekusin justnagu uue inimesena.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s