Mormelari roheliseks kasvamise tee

Posted: oktoober 11, 2009 in Uncategorized

Suutsin lõpuks ometi teha selle väljamineku ning osta endale kauaigatsetud raamatu, Epp Petrone “Roheliseks kasvamine”. Kuigi ma iseenesest selle naise fännitar pole, tundub see raamat siiski kõige adekvaatsem ja Eestit puudutavam selles vallas.

Kuigi teos on alles pooleli, ajendas see mind tagasi mõtlema ka minu enda kogemustele ja teele.

Nagu Epul, sai ka minul see tee alguse osaliselt lapsepõlvest. Kõike, mida ema ise kasvatas, keeldus ta mürkidega väetamast või putukaid tõrjumast. Kodukeemiat kasutati vaid hädavajalikus koguses, enamus asju sai ju puhta veega korda. Purgid ja plastiktopsid olid alati mitmekordses kasutuses, poes enamasti kaasas oma kilekott või riidest märss.
Eks suur osa selles oli ka rahalises kokkuhoius, aga seda parem – topeltkasu.
Prügi sorteerimise harjumuse sain samuti kodust kaasa, olin omadega igati rahul, kui ka sellealane seadus vastu võeti. Kahju on vaid, et riigiasutused ja muud teeninduskohad seda nõuet siiani ei suuda täita.

Põhiline teekond sai siiski alguse peale lahkuminekut. Olin siis eneseleidmise faasis ning emotsionaalsete väärtuste kõrvalt avastasin ka oma tohutu vastumeelsuse liigtarbimise [Mis on kohati irooniline, mu poodlemiskirge arvestades.] ja meie toidus sisalduvate mürkide vastu. Ja nii, samm-sammult ja päev-päevalt ma muutusingi helerohelisest aina tumedamaks.
Kõikse pealt murdsin müüdi, et mahedalt toitumine on hirmus kallis. Olin siiski üle eesti keskmise teeniva abikaasa rüpest sattunud vaid toetustest elava üksikema rolli. Nagu enamus valestiuskujaid, olin ka mina kindel, et rahakott takistab mind sellel teel. Üsna pea tuli välja, et vastupidi. Kui maha arvestada kõik need kohutavad snäkid, alkohol ja muu jama, mis meie kehale vaid tohutut kahju valmistavad, jääb toidu arvelt lausa kolm korda rohkem raha alles, isegi kui eestimaine tomat ning ökoriis maksavad paar krooni rohkem. Nii et siin ma olen, rahatu ja julgen öelda, et 85% ulatuses mahe.
Enamus kodukeemiat oli juba esimese lapse sünniga välja juuritud, muutusin nüüd vaid veelgi kriitilisemaks. Poolöko ei rahuldanud enam.

Elektri- ja vee kokkuhoid oli samuti kodust kaasa antud. Hakkasin nüüd vaid rohkem uurima, et mitu tundi siis ikkagi peab arvuti olema kinni, et tema sisse- ja väljalülitamine võtaksid kokku vähem elektrit. Sain teada, et keskkonnale ja seeläbi ka mulle on kasulikum osta Luunja kurke, mis kasvatatud küll maheväetise peal, aga pritsitud keemiaga, kui tarbida Hispaania ökokurke, mille siia toomine on kulutanud metsiku hulga ressurssi. Hakkasin märkama pisiasju ning jälestama asjade pakendamist.

Suur järelturu fanatt olin ka enne, muutusin lihtsalt äärmuslikumaks. Meie riietest ja mänguasjadest on, julgen öelda, et 95 protsenti kasutatud. Samuti ka mööbel, oma hobiga seonduvalt kasutan isegi turvaümbrikuid mitmeid kordi. Mitte ainult ei hangi ma ise meie riideid sel teel, vaid absoluutselt kõik vähegi kasutuskõlblikud asjad, mida me ise ei vaja, leiavad uued omanikud kas tuttavate või Pärnumaa Lasterikaste Perede Liidu liikmete seas. Lisaks olen paljud tuttavad pööranud usku, et mida Sa ise ei vaja, too mulle, ma sorteerin läbi ja leian uued omanikud. Oma asjadehullust rahuldan mitte juurde ostes, vaid hoopis vahetuspakke tehes, muidugi on see ka kordades vähenenud.

Ka apteegiravimitest üritasin juba aastaid eemale hoida, tekkis vast esimese tütre sünniga. Koos kõige muuga muutus seegi vastumeelsus “ekstreemseks” umbes aasta tagasi, sellest ajast saati täidavad meie kodu eranditult (kasvõi peaaegu) looduslikud ravimid ning kuhjaga erinevaid taimi. Mina ise ei ole midagi tarvitanud hulka aega, korra sain naisteprobleemide tõttu põletikuvastased ravimid peale, kui tee enam ei aitanud, kuid sedagi kuuri ei suutnud lõpuni teha – olin peale tableti võtmist kui laksu all, organism polnud harjunud.
Laste puhul kasutan samuti rohkem ennetust, reaalseid ravimeid pole hulka aega vaja läinud ning need on alati kõikse viimane võimalus.

Umbes aasta on nüüd see protsess kestnud ning vast teeb seda mu elu lõpuni. On ikka veel puudujääke meie tarbimises, näiteks tavaline piim, sest ma ei suuda oma maitsemeeli ja seedetrakte harjutada lehmapiimaga, kus oleks ka pastöriseeritud piima asemel üht teist kasulikku sees. Lapsed õnneks suudavad seda juua, ärge neile öelge, et mina mitte. Või näiteks mähkmed, siiani kahetsen, et mul polnud julgust riidest mähkutajate sekka astuda, praegu tundub see juba mõttetu, varsti astume ju loodetavasti suurte laste sekka. Vähemalt üritan kasutada ökomähkmeid, mis natukenegi kiiremini lagunevad.
Kahjuks ei võimalda Eesti riik veel komposti eraldi sorteerimist kortermajades, kuigi võiks, oi kus võiks.
Alguses, kui siia kolisime, sorteerisin eraldi komposti, et seda maale saata, aga see lõppes kärbeste invasiooni tõttu kiirelt. Praegu pean siiski plaani kevadel otsida mingi spets pisike konteiner, et saaks komposti eraldi koguda ja maale saata.
Kõige suurem valdkond, kus see puudus tunda annab, on kosmeetika, sest siinkohal on tõesti tegemist suuremate hinnavahedega, eriti just dekoratiivkosmeetikas. Hooldusvahendid kipuvad juba õnneks mul kõik sinna ökoloogiliselt puhaste kanti.

Lapsedki on selgeks saanud maiustuste kahjulikkuse ja mänguasjade liigtarbimise kahjulikkuse. Eks nad on lapsed, nagu lapsed ikka ning ei suuda alati ahvatlustele vastu panna, kuid usun, et minu sooritatud “ajupesu” on siiski võrdlemisi edukas olnud.

Iga päev saan midagi uut teada ja iga päev saan muuta enda ning oma laste tervise ja keskkonna paremaks. Ja see meeldib mulle. Meeldib, et olen leidnud selle tee, kus ma ei pea pidevalt enda pärast häbi tundma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s