Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Posted: oktoober 13, 2009 in Uncategorized

Iti oli üks nendest lastest, kes väga varakult end verbaalselt väljendama hakkas. Emme ja muud lihtsamad sõnad tulid tal kasutusse juba alla aastaselt. Pooleteiseselt moodustas ka lihtsamaid lauseid ning ta sõnavara oli metsikult suur, lastele mitte omaselt kasutas ka erinevaid määrsõnu ja muud sellist, näiteks isegi, seegi jne. Ei rääkinud vaid lihtlausetega. Kuna ta ühelt maalt ka teistest omaealistest lühemaks jäi, peeti teda pidevalt imelapseks – niii väike ja räägib niii hästi.
Eks ta on siiani selline väike vanainimene, kui peale lahkuminekut psühholoogi külastasin, siis too ikka imestas, et kuidas küll värske kolmene selliste ideede ja juttudega lagedale suudab tulla.
Oma rolli selles mängiski tema titapõlv, kus minu kooliskäimise tõttu tal mitmeid erinevaid hoidjaid jätkus – vanaemad, vanaisad, vanavanaema, onud ja mu sõbrad-sõbrannad. Igaüks erineva isiksuse ja erineva sõnakasutusegagi.

Melian seevastu on kasvanud peaasjalikult minu küljes kinni olles ning tõelise hellitatud pesamunana tema meil sõnu ei vajagi. Praeguseks, vanusega aasta ja kaheksa kuud, on tema sõnavaras kuskil 10-15 sõna või väljendit – Emme, anna, Silmarõõmu nimetuletis, Iti, aitäh, tita, tädi, Reia (meie kass Freya), aua, dadaa, ei, jaa, pähh, näe, kiishu…
Kokku oskab ta panna neist lihtsamaid – “dadaa reia”. Veel meeldib talle aegajalt sõnu järgi korrata, näiteks hääldab üliselgelt “tähti”, muidugi aimamata tolle sõna tähendust.
Kogu ülejäänud jutt saab tal ära aetud kudrutades. Seda häält on raske teistsuguselt kirjeldada, kes on kuulnud, see teab. Väga teistmoodi jutt on tal, pole teisi lapsi veel kohanud sellist häält tegemas, tundub, et mõni lähisugulane on tuvi.
Kuna aga iga tema sõrmenipsu peale kõik tegutsema lendavad, pole preilil ilmselgelt põhjustki rohkemaid sõnu õppida. Kõik hädajavalik on ju olemas.
Pudikeeles laulmine on kah selge.

Kuigi teised temasugused juba hoolega jutustavad, ei oska ma muretseda. Häälepaelad on tal ilmselgelt oi-kui-korras ning aru saab ka kõigest. Las aga areneb omasoodu.
Vahel on segadus, kui küsin temalt näiteks, kas “Sul on külm?” ning ta oma suurte armsate silmadega mind vahib. Olin ju harjunud Mirithilt sama vanalt vastuseid saama!

Eks nad ongi absoluutselt kõiges erinevad, vaid perekonnanimi on sama. Kui Mirith vastukaaluks arukusele oli füüsiliselt väga ettevaatlik ja ei armastanud väga mänguväljakuid, just samas ajajärgus, siis Melian tänu õe järgi jooksmisele ronib vaevata praegu sama kõrgele kui õde ning käib üksi liumäest alla laskmas, põhjustades teistele emmedele halle karvu, kes teda tema pikkuse tõttu [Jah, mu aastakaheksakuune on ikka veel ühe keskmise kümnekuuse beebi suurune) hulka nooremaks peavad ning “päästma” tõttavad.

Aga vähemalt ei hakka meil kunagi igav.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s