Pisarsilmi

Posted: november 4, 2009 in Uncategorized

Astusin Iti rühmast välja ning ootasin Meliani. Ta tatsub alati veidi aeglasemalt, sest kohe ukse kõrval oli peegel, kust saab end piiluda.
Väljaspool ust ootasid väikesed lapsed järjekorras, et pääseda saali, võimlemisõpetaja juurde. Tegemist oli Meliani-vanuste väikelastega, ehk isegi see sama rühm, kuhu Anni jaanuaris satub. Nad olid nii väikesed…
Üks pisike poiss, kes nõjatus vastu seina, hakkas istuma. Kasvataja tuli tema juurde ning ütles leebelt, et nad lähevad kohe saali ja pole mõtet põrandale istuda. Pisike poiss hakkas õrnalt tihkuma. Ülejäänud lapsed vaatasid ehmunult tema poole. Ka üks väike tüdruk hakkas tihkuma ning kasvatajad hakkasid neid lohutama, üks ühte ja teine teist. Meliangi seisis koridori otsas ning vaatas neid suurte silmadega. Kutsusin ta ära ja läksime trepist alla. Mis siis, kui nutma oleks hakanud kolmaski laps, kes oleks teda lohutanud?

Trepimademel on meil armsad rahvuslikud poiss ja tüdruk, kelle iga rühm eelmine aasta Lasteaia Laulupeo jaoks valmistas. Melian läheb iga hommik ja õhtu üles ühest trepist, tehes pai ühele poisile ja tüdrukule [kusjuures poistel paitatakse ka papusid, alandlik plika?] ja alla läheb teiselt poolt, et teha pai teisele paarikesele. Iga päev samad käigud.

Kui me õue jõudsime, siis ma nutsin. Lihtsalt nutsin, hääletult ja suurte pisaratega. Kuidas ma panen oma väikese tita lasteaeda? Ta on nii tilluke, ta vajab ema, mitte sõpru ja kasvatajaid. Ta ei ole nii seltsiv ega aktiivne nagu Mirith. Ta on väike, nii väike.
Me kõndisime mööda tänavat ja ma nutsin edasi. Nutsin oma valesti elatud elu pärast, mis on mu pannud sellisesse olukorda. Kuidas ma saan seda oma lapsele teha? Ta ei ole valmis. Mina ei ole valmis. Kuidas suudan ma end napilt kahe kuuga viia seisundisse, et jee, Melian, läheme lasteaeda, seal on tore? Kuidas ma saadan ta sealt rühmauksest sisse, kui ma ei suuda isegi seda teksti kirjutades pisaraid kinni hoida?

Ma ei taha. Ma ei taha. Ja kõige hullemaks teebki asja see, et mul pole mingit valikut. Ma olen juba see pool aastat elanud võlgade peal, et minekut natukegi edasi lükata.
Vahepeal oli kõik korras. Ma ei mõelnud sellele ja tundsin ekslikult, et hakkan leppima. Aga näha neid lapsi. Kui väikesed ja ebalevad, karjakesi seal… Neil olid nii toredad ja leebed kasvatajad, aga isegi see ei aitanud. Kuidas ma saan seda oma lapsele teha?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s