Kiisupreili arstilkäik

Posted: november 9, 2009 in Uncategorized

Alustame algusest, jälle. Ühel ilusal hommikul umbes kuu aega tagasi sirutasin ärgates oma varbad märga loigu sisse. Keegi oli mu tekile istunud ja sinna pissinud. Naersin Mirithit, kes unesegaduses sellega hakkama oli saanud. Ta väitis, et ei teinud seda, aga no keegi teine see ju olla ei saanud?
Kuni umbes nädal hiljem avastasin uuel hommikul uue loigu, kuid seekord kraapis meie kiisupreili alles “peale”. Nojah. Pahandusetekitaja oli hoopis teist laadi.

Teisel korral ma veel ei reageerinud eriti. Aga paari päeva pärast tuli kolmas kord. Siis juba uppusin meeleheitesse. Me võtsime just seepärast emase kassi, et ei tuleks enam märgistamist ja meeletus koguses tarbeasjade hävitamist pissimise tõttu. Ja näe – ainult minu saatus toob mulle ette emase kiisu, kes voodisse pissib.
Peale umbes seitsmendat korda olin juba pisarates. Iga kord tärpentiinitasin laike, pesin voodiriideid, et ometi mingit lõhna ei jääks ning ta uuesti ei läheks. Aga miski ei aitanud. Helistasin lõpuks loomaarstile, sealt arvati, et asi ei saa olla muus, kui stressis – põiepõletikuga peaks ta pigem sortsutama, jooksuajal on ka muud iseloomulikud tunnused. Stress, no millest? Kliinikust arvati, et lastest. Noo, pigem siis sellest, et viimasel ajal on nad rahulikumad olnud, mitte vastupidi.

Igal juhul oli ka Freya vanus piisav ning täna hommikul viisime ta arstitädi juurde, opile. Kiisuke loksus rõõmsalt käekotis sinna ning lasi end protesteerimata võõral tädil taharuumi viia.
Kui talle õhtul järgi läksime, ootas mind aga ees posu üllatusi.
Esiteks on meil mutantkass. Üks tema munasari oli ääretult veider ning takkapihta hoopis vale koha peal. Seetõttu on vaesel kiisu nüüd tunduvalt pikem arm ning vajadus valuvaigistite järgi. Lisaks tal siiski OLI põiepõletik, mis tõi kaasa üllatuse number kaks – tunduvalt suurema arstiarve, kui esialgse summa maksminegi mulle üle jõu käib. See oli ühtlasi hea ja halb uudis korraga – kiisust on kahju, et ta seda piina pidi taluma, teisalt aga annab see lootust, et ta edaspidi enam ei pissi. Kuigi mind natuke paneb kahtlema see, et esimesed pissimise korrad olid nii pikkade vahedega ning just peale riidlemist. Aga loodame.

Kiisule tehti AB-süst, mis pidi mõjuma kaks nädalat, seda siis põiepõletiku vastu. Lisaks saime koju kaas viis doosi valuvaigisteid, millel ühtlasi on põletikku vähendav toime. Minihaigla.

Kui talle järgi läksin, pidi Freya peaaegu õnnest lolliks minema, ronis karjudes puuri ukse külge ja pistis pea ning kõikvõimalikud jäsemed võrede vahelt välja. Vaeseke oleks endale peaaegu liiga teinud. Kui ta muidu on pigem uhke ja iseseisev, siis süllevõtmise peale puges mulle kiirelt kurgu alla ning nuttis, et kuhu ma ta küll tõin. Teate küll, nagu haige lapsega, ühe koha pealt on teisest nii kahju, aga samas on see lembus nii armas.

Nüüd ta siis lebotab ühes ja teises nurgas, meie armas väike õnnetusehunnik. Peaasi, et kõik korda saaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s