Sügisulg 2009

Posted: november 9, 2009 in Uncategorized

Peale mõnusat teatriõhtut ja kodus kudrutamist ruttasime kargel pühapäevahommikul koos tüdrukutega Kunstide Majja, kus toimus lauluvõistluse Sügisulg 2009 eelvoor. Kuigi jäime nn kokkulepitud ajast hilisemaks oma tulekuga, olime siis pea esimesed, kes kohal. Lõpuks leidsime ka oma lauluõpetaja üles ning mikrofoniproov sai tehtud. Valespidises järjekorras toimus alles peale seda siis hääle lahti laulmine. Mirith oli imekombel veidi õrnake ja klammerdus minu külge, aga kahe peale saime harjutused tehtud.
Melian näitas kõigi ees ka kavalat nippi – läks kallistas toolil istuvat õde, kõik ruumisolijad naeratasid, et kui armas – tegelikult aga hakkas Anni Mirithit toolilt maha sikutama, ta tahtis ise sinna istuda.

Ka esinemine ise läks ilusti, seekord ei surunud Mirith käsi taskusse, hüüdes klaverisaatjale “Oota!” ega teatanud valjusti mikrofoni, et no jälle peab ta laulma. Mitte et need seigad eelmine aasta oleks olnud midagi muud kui lõbusad.
Ma muretsesin esinemise pärast pigem seetõttu, et mul tundus too laul Mirithile endale mitte meeldivat. Ta justnagu võttis veidi kohustusena seda kõik, mis teadupärast nullib nii mõndagi. Aga esines ta väga ilusti ja enamus aega isegi naeratas, nagu lauluõpetaja palus.

Melian seevastu semutses ühe enamvähem omaealise neiuga, kellega ta oma küpsisevarusid jagas. Nii ülimalt armas oli tema “Tita! Aitäh” hüüdmine, püüdes küpsist pakkuda.
Vaid ühe korra tegi ta ka kõvemat häält. Üritasin teda kogu aeg sosistama saada ja see õnnestus üpris hästi.
Sosistasin, et kas ta juua tahab? Ta sositas vastu, et mhmh. Võtsin topsi kotist välja ja ta naeratas õnnelikult ning sosistas aitäh. Kui aga topsil kaane pealt sain ning ta lõpuni mõistis, mis sealt tulema hakkab, kostus tema suust üks üpris vali õnnekiljatus. Nalja kui palju.

Peale esinemist käisime veel maja ees pargis oleval Mardilaadal, aga ostsime vaid paar vorstikest näkitsemiseks, seda moosi, mida tegelikult jahtima läksin, ei olnudki.
Taaskord tegi veidi kurvaks see, et armsa käsitöö ja heade toidulõhnadega täidetud laada vahele olid peitnud end plastmassist ehted ning erkrohelise karvaga kaisuloomad. Kuidagi võõrastav oli vaadata.

Isadepäeva tähe all aga see päev ei möödunud. Silmarõõm ning minu isa said hommikul tüdrukute meisterdatud kaardid, mina ise aga suures kiirusetuhinas unustades ei soovinud isale isegi õnne. Mirith tahtis väga oma isa näha, aga miskipärast jäi ta esinemisele tulemata, kui eelmine õhtu spetsiaalselt helistas ning ütles, et tuleb, nii julgesin ka lapsele öelda, et näeb isa. Eelmine aasta käidi ka ilusti meil lõunal selle päeva puhul, aga ju siis see aasta oli muud tegemist. Telefoni ta kogu ülejäänud päev vastu ei võtnud, lõpuks tabasin ta internetist, kus ta ütles, et on koolis ja ei saa rääkida.
Läksime siis loobunult teisele vanaisale, Härra isale, kaarti viima ning imekombel oli ka issi ise kodus. Issi sai kaardi juba reedel, lasteaias, aga vähemalt sai laps kallistusegi edasi anda.
Nii et üks üsna isatu Isadepäev.

Õhtul saabus ka üsna üllatuslik rõõmusõnum – Mirith sai oma vanusegrupi 18 osaleja seast selle kuue hulka, kes ka lõppkontserdil esinevad 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s