Unustatud tunded

Posted: november 19, 2009 in Uncategorized


Ma kirjutasin hetk tagasi just kirja. Kirja oma parimale sõbrale. Pikka ja siirast. Selle käigus olin sunnitud tagasi vaatama oma elu kõige raskemale ajale.

Nii veider, kuidas inimesed suudavad üsna lühikese ajaga kõik unustada ja seljataha jätta. Selle hetke sees olles tundus maailm olevat suure plahvatusega lõppenud. Kuidas ma vihkasin, kui keegi ütles, et küll aeg parandab haavad. Mind see ju tol hetkel ei aitanud, mul oli valus just siis.
Tegelikult ma ju mäletan seda kõike. Mäletan, kuidas kuude kaupa end iga õhtu magama nutsin. Mäletan, kuidas käisin väljas, elasin oma elamata jäänud elu ning tulin ja nutsin end magama, siis küll hommikuti. Mäletan, kuidas kõik rääkisid, kui hästi ma hakkama saan ja kui kiiresti olen üle saanud, nägin neid läbi udu ja manasin ette rahuliku näo ning käitumismaneeri, mida sai 11 aastat näitlemistundides harjutatud.
Õudne on seda mõelda ja veel õudsam öelda, aga tol hetkel polnud isegi lapsed tähtsad. Ma ei oskanud neile mõelda. Ma sain vaevu nendega argielus hakkama, mis siis veel emotsioonidest rääkida.
Kõik polnud korras. Kõik polnud kaugeltki korras.

Ja just siis, kui hakkas tekkima lootus, et midagi on varsti paremini, tuli uus krahh, uus valik. Mis tegi asjad ainult hullemaks.
Ma mäletan, kuidas mul oli vastupandamatu soov end auto ette visata. Nii vastupandamatu, et vahel ei julgenud õuegi minna. Ma ei tahtnud surra, ei, kaugeltki mitte. Ma tahtsin nii väga, et mind märgataks. Et mind hinnataks. Tunda seda valu ja olla kindel, et olen siiski elus.

See oli kohutav. Kohutav ja ränkraske protsess, mille juured ulatuvad praegusesse hetke. Aegajalt tekib ikka mõni moment, kus mõistan, et mu käitumise on tinginud hirm. Hirm või mõni läbielatud õudus.

See ärkamine tuli aga justkui iseenesest. Ühel hommikul ma lihtsalt t e a d s i n , et viga pole mitte maailmas, vaid minus. Viga oli minu suhtumises, minu kibestumises, minu valikutes. Ja ma sain samal sekundil ka aru, et vaid mina suudan seda muuta. Oma maailma.
Teekond tagasi oli ka raske. Aga tehtavam. Samm sammu haaval õppisin jälle elama. Õppisin märkama oma laste naeru, vihmasaju kõdistamist, õppisin uskuma komplimente ja õppisin vaatama iseendasse.
Sain aru, kui tõene on lause, et maailm suhtub Sinusse just nii nagu Sa endasse suhtud. See oli veider ja raske protsess, õppida ennast hindama, kui Sind on aastaid alla surutud. Aga see oli seda väärt.

Eks mingi osa kõigest sellest valust ja läbielatust, ähvardustest ja nutmistest, lohutamistest ja konutamistest jääb igavesti minuga. Aga vähemalt igapäevaelus on see kõik unustatav.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Lonni ütles:

    Kirjutasin hiljuti samuti kirja oma parimale sõbrale. Kirjutasin pikalt, põhjalikult ja ausalt kõigest, mis oli läinud valesti ja mida kahetsen. Vastust ei ole tulnud ja kardan, et ei tulegi. Pärast seda, kui ta mu parima sõbranna koos hakkas elama, lõpetas ta minu suhtlemise. Ja see on siiani arusaamatu, et miks eluaegne sõprus naise vastu välja vahetatakse. Meil oli keeruline minevik, kuhu jäi ka mitu romantilist suve, kuni lõpuks ütlesin, et ei taha sõprust sellega rikkuda. Et mis saab, kui meie suhtest ei saaks asja ja sellega ka sõprus puruneks. Tuli välja, et sõpruse purunemiseks piisas vaid minu parimast sõbrannast… Ma väga loodan, et kui mina loon pere või kui tema saab lapsed, siis see lapsepõlvesõprus ja meie omavaheline jäägitu usaldus tuleb tagasi. Ma tahaksin teda oma laste lähedale. Igapäevaelus on tõesti kõik unustatav. Lihtsalt teatud hetkedel ründab minevik alatult ja siis jääd jälle nukrutsema ja taga nutma inimesi ja tehtud otsuseid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s